VÄRSKE VERI: Tulemuse poolest ebaõnnestunud Gibraltari-mängu üks õnnestujaid oli ka koondisedebüüdi teinud 17aastane Frank Liivak. Foto: MATI HIIS
Jalgpall
28. mai 2014, 08:00

Kes kannatab, see pääseb (äkki) EMile (6)

Eesti jalgpallikoondise logisevad esitused on praegu paraku loogilised

Andres Operi lahkumismängu ülev emotsioon ei lubanud Eesti – Gibraltari maavõistluse tulemusel kohe haamriga pähe virutada, aga heldimuse hajudes pole 30 000 elanikuga miniriigi taha koperdamise järel pääsu nördimusest ja tõsistest küsimusest.

Oleme ausad, Gibraltari-mängu teine poolaeg oli ikka väga närts vaadata. Pärast Henri Anieri ja Andres Operi platsilt lahkumist kadus Eesti rünnakujoonis, sest Sander Post ja Siim Luts seda üleval hoida ei suutnud. Ega Konstantin Vassiljevi väljavahetamine samuti hästi mõjunud.

Ken Kallaste valesöödule järgnes Gibraltari viigivärav ning seejärel oli Eestil loota vaid 17aastasele Frank Liivakule, sest rohkem väravalööjaid platsil polnud. Ning seda, et kehval päeval ei ole Eesti jaoks midagi garanteeritud, teame juba aastatest 2010 (1:1 viik Liechtensteiniga) ja 2011 (0:2 kaotus Fääri saartele).

Katsetamine jätkub

Esmaspäeval võimendas mitmete põhitegijate puudumisest tingitud ebaõnnestumisriski tõik,

et tegu oli peatreener Magnus Pehrssoni jaoks alles teise mänguga. Rootslane tuli koondise etteotsa väga kindla mänguplaaniga, mille käigus õpib tema tundma Eesti jalgpallureid.

Halb uudis Eesti poolehoidjatele on, et see protsess jätkub ka homme algaval Balti turniiril. Poolfinaal Lätiga ja laupäevane kohamäng Leedu või Soomega on Pehrssoni ja Eesti meeskonna jaoks ennekõike vahend suure eesmärgi – 2016. aasta EM-finaalturniir Prantsusmaal – poole püüdlemisel.

Kui Läti suhtumine koduse Balti turniiri eel on, et nad lähevad seda võistlust võitma, siis Eesti leer on olnud hillitsetum. Muidugi tahetakse võita, aga tähtsam on ikkagi EM-valikmängudeks valmistumine.

Lahtiseletatult tähendab see, et kui homset poolfinaali Läti vastu minnakse mängima nii tugeva koosseisuga kui võimalik, siis laupäevaseks kohamänguks – olgu selleks finaal või pronksimäng – tehakse koosseisus palju korrektiive. Ei riskita võimalike vigastustega ja antakse mänguaega neile, keda peatreener soovib jälgida.

Balti turniir või pääs EMile?

Alalhoidlikum inimene küsib seepeale, kas mäng väärib küünlaid? Äkki oleks targem võtta ette jõukohasem ülesanne – Balti turniir – ja hiljem vaadata, kas õnnestub ka EM-valiksarjas midagi korda saata. Esmapilgul üpris mõistliku mõtte pulbristab aga küsimus: kas eelistad Balti turniiri võitu või EMil osalemist?

Kindlasti leidub avantüriste ja romantikuid, kes vastavad tõsimeeli, et Balti turniiri võit oleks ägedam, aga Eesti koondise mängijad ja peatreener, jalgpalliliit, samuti lõviosa fänne ja Eesti inimesi vastaksid kahtluseta, et võimalus mängida EMil kaaluks üles kõik muu.

Sellest tulenebki, et isegi igasugust garantiid omamata – Eesti šanss EMile pääseda on vast 10–20% – võetakse sihikule EM, mis tähendab ka leppimist, et praegused maavõistlused on n-ö kooliraha. Pehrssonile seda kõike pahaks panna on vale, sest ta palgati ametisse vaid ühe eesmärgiga: pääs 2016. aasta EMile.

Positiivsed nüansid: Mets ja nurgalöögid

Kuigi pole pääsu, et tulemus oli kehv ja teise poolaja mängupilt rõõmutu, oli esmaspäeval näha ka Pehrssoni töö esimesi vilju.

Esiteks tundis iga päev Tallinna Floras keskkaitses mängiv Karol Mets end alumise (ja lõhkuva) poolkaitsja rollis oluliselt kodusemalt kui eelmises mängus. Kindlasti katsetab Pehrsson teda seal veel – kui Aleksandr Dmitrijev vigastatud, polegi Eestil sellesse rolli kedagi muud panna, sest Ilja Antonovi ja Martin Vungi ampluaa on teistsugune – ja põnev, kuidas saab Mets sel positsioonil hakkama mängus mõne tugevama vastasega.

Teiseks lõi Eesti värava nurgalöögist ja oli väga lähedal ka teisele, kui Gibraltari kaitsja Andres Operi pealöögi väravajoonelt tõrjus. Standardolukordade efektiivsem ärakasutamine oli üks eesmärke, mille Pehrsson ametiaja alguses sõnastas. Muidugi tuleb selleski vallas enne lõplikke järeldusi ära oodata mängud võrdsete vastastega.

Pehrsson on mitu korda rõhutanud, et käimasolev kahenädalane periood möödub koondises väga intensiivse töö tähe all. Kui see töö on viljakas, peaksid Balti turniirile järgnevad mängud Islandi ja Tadžikistaniga olema juba hoopis ilusamast puust kui matš Gibraltariga. Kui mitte, siis on põhjust muretsemiseks.