Hugo Tipner | Sõna ja vaikus spordireportaažis (1)

Lisaks kiirkõnele iseloomustab Mertarantat rohke kirjeldamine – võrdlus raadioreportaažiga pole kohatu – ja sellele vaatamata perfektsena püsiv diktsioon. Reportaaž ise on monotoonne, helikõrgustega mängitakse vähe. Kui hoki MM-i õigused läksid MTV3-le, lahkus Mertaranta tasulistesse kanalitesse, aga tema ülekannete mõju eesti uue põlvkonna kommentaatoritele ei saa alahinnata.

Palju on jäljendajaid, oluliselt vähem neid, kes on suutnud mõjuängist üle kasvada ja jõuda oma isikupärase esteetikani. Jääb mulje, et sageli võetakse kaasa üksnes nõue emotsionaalsusele ja sõnaderohkusele. Vaikusest ei peeta lugu. Siiski tuleks silmas pidada, et Mertaranta essents ilmneb just jäähoki vahendamisel, tema kunagised jalgpallikommentaarid ületasid ehk vaid keskpärasuse hämara joone, kergejõustikus eelistan siiani kuulata Helar Osila aeglasi, analüüsivaeseid aga siiski faktitäpseid ja asjalikke jutte.

Vaatasin hiljuti saksa telekanalilt Bundesliga vutimatši. Teise poolaja keskel, kui kõik oli sisuliselt otsustatud, jäi kommentaator lihtsalt vait. Kümme minutit! Miks peakski midagi rääkima, kui otsest vajadust informatsiooni edastamiseks ei ole? Sarnaselt töötavad ka tähelepanuväärse teadmistepagasiga inglise kommentaatorid. Nooremad jalgpallihuvilised teavad John Motsoni ja Andy Gray stiili kindlasti juba FIFA jalgpallimängu kaudu, lisagem siia näiteks praegu USAs töötav Ian Crocker või Martin Tyler. Nad väärtustavad sõna – iga väljaöeldud lause või fragment on intensiivne, sisuga seotud faktid väärtuslikud. Ümbritsev vaikus loob mõjusa pingevälja.

Vaikiv kommentaator on mängu jaoks, austab sõna; latrav reportaaž vajab ise mängu. Inglismaal palju kriitikat saanud Clive Tyldesley karjääri tipphetke iseloomustab just vaikuse oskuslik kasutamine. 1999. aasta Meistrite liiga finaali üleminutitel järgnes mõlemale väravale pikk paus – midagi võimsamat kui see vaikushetk ja selle lõpetamine pole ma reportaažides kohanud.

Võiksime sellist stilistikat nimetada intellektuaalseks reportaažiks, mis arvestab vaataja mõtlemisvõime ja teadmistega. Samasse valda kuuluvad näiteks Kristjan Kalkuni erudeeritud, ennasttaandavad hokiülekanded. Kommentaatoril peab olema kontseptsioon! Kuidas muidu oleks võimalik vahendada haripunkti, aegamisi liikuda kulminatsioonini – ülekanne ja proosatekst toimivad analoogsetel alustel. Varieeruv tempo, ütlematajätmised nagu Lembitu Kuuse fenomenaalne võime varieerida tempot nii helikõrguselt, intensiivsuselt kui ka kiiruselt.

Peaaegu kõiki stiile kiidetakse, absoluutselt kõiki kommentaatoreid kritiseeritakse. Paratamatu. Aga professionaalsust ei saa teeselda, asjatundlik vaataja näeb selle läbi. Kalev Kruusi rahvapärane mahlakas sõnavara on leidnud ideaalse keskkonna ja laia poolehoiu, Kalkuni vaoshoitum maneer samuti. Aga nemadki eelistavad sõnarohkust, vaikusest lugupidamine pole Eesti spordireportaažis veel levinud.

Lõpetuseks. Umbes 15 aastat tagasi kuulasin ülekandeid Prantsusmaa velotuurilt. Meenutan siiani härdusega kommentaatori (nime ei tea) repliike: seal ratturite taga paistab juustutehas, kus me ülemöödunud tuuril omanikuga juttu ajasime. Või. Jooksikud jõuavad peagi X veinikeldri taha, mul seisab siiani kodus üks hea punane vein, mille ma sealt 10 aastat tagasi tuuri ajal ostsin. Ilus.