Viljar Voog | Vutikoondise päevik: fännid, rikkuge lätlaste lõunauinak ära!

See aga tähendab, et paarsada reisi ette võtnud Eesti toetajat peavad leidma endale muu meelelahutuse ning kõige kergem on jätkata juba bussis või auto tagaistmel alustatuga ehk minna edasi baari. Loodetavasti on nad võimalikult valjud ja tülikad, sest Liepaja peamine keelekasteasutus on juhuslikult kümne meetri kaugusel Läti koondise hotellist. Kuigi eile õhtul oli baaris kohal liiga vähe Eesti vutifänne, et lõunanaabrite und segada, siis tänase lõunauinaku saab neil ehk ikka ära rikkuda.

Alkoholiga tuleb aga siiski piiri pidada, sest fännid peavad olema õhtul oma parimas vormis. Daugava staadion mahutab paberite järgi 5000 inimest, reaalselt pigem 4000 ja eile kohaliku vutiliidu pressiesindajaga rääkides tõdes ta, et sellegi täissaamises mängib suurt rolli ilm, mis, nagu mainitud, on külmemapoolne.

See aga tähendab, et need paarsada valjuhäälset Eesti toetajat, kes kas alles on siiapoole teel (7 tundi sõitu Tallinnast, 6 Tartust), või on juba Liepajas ringi jalutamas, moodustavad väga märkimisväärse osa publikust.

Minu elu esimene välismäng oli 2004. aastal Riias. Mul on siiani meeles, kuidas keegi fänn toona 16-aastasele minule õpetas, et pläsku tuleb peita talla alla ja siis sellega staadionile longata, kuidas ma Ingemar Teeveri väravat tähistades oma sõbral kapuutsi jope küljest ära kiskusin, ent kõige enam tuleb silme ette see vapustav atmosfäär, mis Skonto staadionil valitses.

Eesti fännid olid umbes tuhandepealine sektsioon kokku 10 000 inimesest, aga me kisasime lätlased nende oma kodus lihtsalt üle. Kuigi tolle õhtu lõppedes poest kohukesi ostma minnes (päriselt ka, ma olin väga viks ja viisakas 16-aastane) oli valitsev emotsioon kurbus napilt saamata jäänud kolmest punktist, siis nüüd tagasi vaadates on tegu ühe mu elu armsaima jalgpallimälestusega.

Kõige armsam, juhuks kui keegi teada tahab, on Kostja 2:1 värav Belfastis. Õnneks ei olnud siis inimestel nõnda palju nutitelefone ja see, kui ära mu katus sõitis, ei ole ühegi video peal.

Loodetavasti saame täna õhtul me kõik veel ühe ilusa jalgpallimälestuse juurde ning rikume Maris Verpakovskise lahkumispeo ikka korralikult ära!

***

Kui eile õhtul sai paari tunni jooskul kindlaks tehtud, et eelpoolmainitud baaris ei ole palju Eesti fänne, siis laskusin ühe teise ajakirjanikuga ka vaidlusesse teemal, kas Eesti mängib täna kahe või ühe ründajaga. Eilses trennis prooviti mõlemat varianti, kuid kõhutunne ütleb, et Vassiljev mängib ülemise poolkaitsja kohta Anieri taga ning Zenjov on nagu kord ja kohus äärel.