Balti vutiturniiri kolm küsimust (6)

Mida teha Kostjaga?

Probleem, mis avaldus juba Tarmo Rüütli ametiaja lõpul, pole ka Pehrssoni ajastu algul kuhugi kadunud – Konstantin Vassiljev saab palli enamasti juba oma platsipoolel. Nagu

Pehrsson pärast kaotust Lätile ütles: "Me tahame, et ta vähemalt vahepeal oleks vastase väravale lähemal, kus ta saaks kas peale lüüa või resultatiivset söötu anda."

Mure on kahekülgne: esiteks ei malda kõva töörügajana tuntud Vassiljev oodata, kuni pall temani jõuab, ent enam on probleem tema taga mängivate meestega, kes ei ole leidnud keskväljamootoriga klappi ning ei suuda ka rünnakut nõnda hästi ehitada.

Siit ka põhjus, miks Pehrsson suutis algselt pikast suvepuhkusest unistanud Vassiljevi keelitada koondisega liituma – nõnda saab mees ehk koostöö Pehrssoni süsteemi järgi alumise poolkaitse kohal mängivate Ilja Antonovi ja Karol Metsaga sujuvamalt tööle.

Kuhu jäid väravad?

Koondis on viimases kolmes mängus Gibraltari, Läti ja Soomega löönud vaid ühe värava ning seegi tuli keskkaitsjast kapteni Ragnar Klavani peanupust.

Jah, Eestil on hetkel väike staarründajate kriis, sest Sergei Zenjov ja Henri Anier on hädas vigastustega ning Henrik Ojamaa ja Tarmo Kink puudusid klubikohustuste tõttu, ent siiski peaks koondisesse kutsutud mehed olema piisavalt head, et võimalusi tekitada ja neid ka realiseerida.

Kui mängus Lätiga oli Eesti sisuliselt hambutu, siis Soome vastu tekkis lootustandvaid võimalusi rohkem, ent puudu jäi lööjatest. Eesti meistriliigas sel hooajal üheksa tabamusega väravaküttide edetabelit juhtiv Albert Prosa tegi äärel väga hea esituse, ent kui pall karistusalas temani jõudis, otsis ründaja pigem söödu- kui löögikohta, kuigi ametinimetuse järgi pidanuks instinkt veidi teine olema.

Kas kaitse peab?

Peatreener Pehrsson oli Balti turniiri sihiks võetud kaitsetöö arenguga rahul: kuigi vastu tuli võtta kaks kaotust, saadi esimene penaltiseerias ning teises löödi väravad vastavalt pallikaotusest tulnud vasturünnakul ning standardolukorras. Mänguks Islandiga saab Klavan enda kõrvale veel ka Igor Morozovi pikad jalad, ning see pole veel viimane hea uudis nullimängude austajatele.

Karol Metsa kasutamine alumise poolkaitsja kohal on kindlasti kaitseliini tugevdamisele kaasa aidanud. Kuigi mängus Lätiga lasi ta sisse mõned eksimused, mille tema taga mänginud kaaslased pidid lappima, oli mees kohati ka ise viimane mängija, kes suutis ohu klaarida. Arvestades, kui vähe on Mets poolkaitsjana mänginud, tundub tulevik ere, eriti kui aeg teda Tamasseri rauaks karastab.