EESKUJU: Toomas Härmson süstib kärus istuvale tütrele spordipisikut. Foto: ALDO LUUD
Jalgrattasport
2. juuni 2014, 09:00

Tartu rattaralli tõelised tegijad: noortele eeskuju andjad ja nautlejad (3)

Massispordiüritustel osalejad võib jagada kolmeks: võistlejad, võitlejad ja nautijad. Kes suudab neid mingil määral ühendada, on õnnega koos. Ent kui tahta Tartu rattarallil kohata tõeliselt rõõmsaid inimesi, tuleb teeninduspunktides lasta esimestel tuhandetel mööda vuhiseda.

Mida arvata mehest, kes sõitis eelmisel aastal lühikesel (70 km) distantsil välja 125. koha, ent on toonase paugutamise asendanud lapsekäru ratta sappa haakimisega? Allaandja? Kaugel sellest. Nagu Toomas Härmson ise märgib, on muudatuse peamine eesmärk kärus istuvale 3aastasele Emmale spordipisikut süstida.

"Eile tegime (tillusõidul) pool kilomeetrit, täna tuleb seitsekümmend otsa. Miks mitte järgmisel aastal pikemale distantsile minna, paar aastat kannatab Emmal seal veel vabalt istuda. Käru arendab kuni 50 kilomeetrit tunnis, kannatab isegi kihutada," seletab Härmson Elvas. Seekord on saldoks laskumistel jäänud 45 km/h.

Tehnika on keerulisem kui inimene

Duona talitavad ka tandemiga finiši poole rühkivad Ilmar ja Aldo. 1970ndatel Inglismaal valmistatud punane sõiduvahend näeb uhke välja, aga on krutskeid täis. "Oleme õnnelikud, kui lõpuni saame. Ühel aastal tõukasime seda Turu tänaval jõuga finišisse, kodarad olid puruks ja ratas ei käinud enam hargi vahelt läbi," meenutavad nad naerdes.

 

On juhtunud, et mõneks korraks polegi nad tandemit töökorda saanud ja seega suudavad mehed läbitud rallisid kokku lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Kõlab nagu mõne kehvema vormel 1 tiimi piloodi argipäev, et tehnika pärast tuleb rohkem muretseda kui enda. Ilmari ja Aldo suur soov siiski täitub, Tartusse jõuavad nad ligi kahe tuhande lühikese distantsi lõpetanu hulgas pärale 1317.-1318. kohal.

Kes tahab jääda viimaseks?

Juunikuu esimese päeva kohta harjumatult vilu ilm rajale tulnuid ei sega, sest sõites saab ju soojaks. Kui toppida kiivri alla kähriku või-mis-iganes-looma kostüüm, siis töötab pea juba nagu katel. "Tõesti on veidi palav," tunnistab Erkki Sild, kes erinevalt paljudest esineb rattarallil pudulojusena alles esimest korda.

Koos siiliks kehastunud Risto Miti ja konna moodi riideesemetega Jaana Kuusikuga võtavad nad teeninduspunktis aja maha ja tõusevad sadulast, et kaotatud jõudu taastada. Terav kontrast liidrite ja üllatavalt paljude keskmikega, kes teesklevad, et nad on profid ja riskivad lookas laudadest täiskiirusel mööda kihutades joogipudelist ilmajäämisega. Ja jäävadki, sest anuma kättesaamise protsent läheneb eurovalimiste osalusele. Mõned nõuavad lausa geeli, mis siis, et seda pole massiüritustel tavaks pakkuda.

Kostüümitrio pakub, et pärast neid on rajale jäänud ehk sadakond pühapäevasportlast. "Peaasi, et viimaseks ei jääks," sõnastavad nad oma tagasihoidliku eesmärgi. Ei jäägi – selleks tulnuks sõita 50 minutit aeglasemalt.