Jana Kolukanova - Eesti ujuja, kes viidi USA presidendi vastuvõtule uhke eralennukiga (21)

„Kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mida olin läbi elanud tütarlapsena ning hiljem noore sportlasena, arvan, et sain hakkama erakordsete asjadega," ütleb olümpial poolfinaali ja MMil finaali pääsenud Kolukanova.

Jana, millal mõistsid, et sinust võib saada tippsportlane?

Olen alati nautinud võistlemist ja tahtsin areneda. Pool aastat enne keskkooli lõpetamist olin küll valmis ujumisest loobuma ebatervisliku ja toksilise treeningukeskkonna tõttu, aga hing kripeldas. Ma polnud ju midagi saavutanud. Toona sattusin saatuse tahtel Tiit-Urmas Reiteri rühma. Otsustasin keskenduda spordile ja anda endast kõik, et ujuda vähemalt üks Eesti rekord. Mõtlesin, et siis võiks trikoo rahuliku südamega varna riputada. Aga rekord tuli kuidagi kiiresti ja mu ujumistee võttis teise pöörde.

Tipptasemel võistlemise pisikuga nakatusin 2000. aasta veebruaris Pariisi MK-etapil, kus purustasin paar Eesti rekordit, ent jäin tagasihoidlikuks, sest teadsin, et sel tasemel laeni jõudmiseks on ees pikk ja raske tee. Samas olin sellest mõttest põnevil, kibelesin koju ning trenni. Järgmise aasta MK-etapil soovisin ujuda finaalis tippudega võrdselt.

Koju jõudes oli Tiit-Urmas mul lennujaamas vastas. Ta vaatas silma ja küsis: kas tead, mis on Sydney olümpia norm? Raputasin pead. Ta ütles: sama aeg, mille praegu lühikeses vannis ujusid.

Tekkis paus, enne kui ta küsis: kas oled tugevaks tööks valmis? Noogutasin ja näole tekkis naeratus. Arvan, et tippsporti pürgimine algas sellest hetkest.

Tippsportlased on sageli keerulised isikud. Milline õpilane sa treeneritele olid – kas sinu juhendamine oli lust ja lillepidu või tuli pigem validoolitablett keele alla panna?

Tippsportlased ja keerulised!? Ahhaa! Eks me ole jah veidi keerulised. Mõttelaad on pisut teistsugune... Võib-olla? Oleme valmis panema keha ja mõistuse vabatahtlikult pingeolukorda ning taluma koormust, mis võib tavainimesele näida ebanormaalne.

Oleme erakordselt kindlameelsed, pühendunud ja keskendunud ega pelga rasket tööd. Samas võime olla äärmiselt tundlikud. Siit võib teha järelduse, et eks me ole veidi keerulised. Ahhaa!

Milline õpilane ma olin? Vastus võib varieeruda olenevalt vaatenurgast ja sellest, kelle hoolealune ma olin. Efektiivseks koostööks peab treeneril ja õpilasel olema hea läbisaamine, mis põhineb usaldusel ja austusel. Kui see puudub, siis tekib jama.

Olin valmis ülemäära solvava ja sõimava treeneri ning vaimselt ebastabiilse treeningukeskkonna tõttu ujumisega lõpparve tegema, kui olin 17. Siis aga ristus mu tee Tiit-Urmase teega. Meil oli suurepärane klapp. Võib-olla ei olnud alati lust ega lillepidu, aga sellele üsna lähedane küll. Meil oli tõeline koostöö.

Ehk võinuksin olla avatum ja jagada rohkem oma elu–olu temaga, nii teinuksin ta töö lihtsamaks. Ometi usun, et oleme samal meelel: koostöö oli meil väga positiivne ja efektiivne. Ta aitas mind rohkem, kui ise arvab.

Üldsust jahmatasid heas mõttes 2000. aastal, kui pääsesid oma esimesel olümpial Sydneys kroolisprindis poolfinaali ja tulid sama aasta lühiraja EMil kuuendaks. Kuidas toonast esiletõusu selgitad?

Tähtsatel arenguaastatel, 12 –17, olid mu treenimise asjaolud kui lõpmatu õudusunenägu. Tiit-Urmasega koostöö alustamine vabastas sellest halvast unenäost,  ujumine muutus mõnusaks, lõbusaks ja positiivseks tegevuseks.

Meil oli tore punt. Toitusime üksteise positiivsest energiast ja aitasime üksteist. Need olid lahedad ajad. Kui olime enne Sydneyt Tiidu ja Raikoga (Pachel – toim) mäestikulaagris, küsisin Raikolt, mis plaanid tal olümpiaks on. Ta vastas, et vähemalt poolfinaali pääsemine. Ütlesin: ma ei julge nii kaugele unistadagi, mis ma sinna üldse lähen. Seepeale vastas Raiko: mis unistamisest sa räägid, pead uskuma. Kuhu sa muidu jõuad, kui ise ei usu. See mõte tuli minuga Sydneysse kaasa.

Seejärel saavutasin ka EMil kuuenda koha ja pääsesin MK-etapil finaalidesse, aasta eest planeeritud eesmärgid teostusid.

2001. aasta lühiraja EMil lõpetasid kroolisprindi neljanda ja MMil 12. kohaga. Tundus, et sammuke veel ja oled pjedestaalil. Paraku nii ei läinud. Miks areng toppama jäi?

Arvan, et ujusime võimaluste piiril. Jõudsime Tiit-Urmasega tasemele, kus raskelt rabatud töö vajas veidi lihvimist just võistluste ajal. Mainin, et toona oli meie koondis tipptasemel võistlustel amatööride rühm. Kui olümpial olid vajalikud võimalused olemas, siis MMil ja EMil kahjuks mitte. Näiteks võistlustrikoosid, mis maksid umbes 2000 krooni, ei olnud kerge saada. Hoidsin seda ühte, mis olümpial anti, heas seisus, et saaks ikka mitu korda kasutada!

Meil polnud abipersonali nagu teistel riikidel. Sel tasemel ujumine on aga sajandike mäng. Iga väike asi on oluline. Pikad reisid, ajavahe, trennid, eelujumised, lihased krampis, valusad ja kinni. Jood vett, käid külma-kuuma duši all, hõõrud jahutavat geeli lihastesse. Niisugustes olukordades aitab positiivne suhtumine ja eneseusk, aga siiski, olgem ausad, sellest tipptasemel ei piisa.

Lõpuks minu ja Tiidu palvetele siiski vastati ning aasta lõpus toimunud EMil oli meil kaasas massöör Kristi Singi, kelle võimsad käed tõid kasu kõigile. Sealt siis ka neljas koht.

Aastal 2002 hakkasid mõtted tulevikku suunduma. Soovisin minna edasi õppima, aga ujumisest loobuda ei tahtnud. Olümpial ja MMil olid mitme USA ülikooli treenerid minult küsinud, kas oleks huvi tulla nende juurde ujuma ja õppima. Siis tundus see väga veider, sest ei teadnud sellest süsteemist midagi. Hiljem selgus, et USA ülikoolisport on professionaalne tegevus ja miljardi dollari väärtusega tööstus. Minu koolist värvati mitmed korvpallurid NBAsse ja ameerika jalgpallurid NFLi. USA on põhimõtteliselt ainus riik, kus võib siduda õpingud ja tippspordi ning teha mõlemat kõrgeimal tasemel, sest kõik vajalik on selleks loodud.

Kui raske oli 2003. aastal USAs Auburni ülikoolis uude keskkonda sisse elada?

Auburn oli ujumisprogrammi poolest kõige kõvem kool terves riigis. Nad olid ülikoolidevahelise esimese divisjoni võistluse (NCAA) võitjad. Seal ujusid ka maailmameistrid ja olümpiavõitjad. Auburni treenerid käisid mind vaatamas ja näitasid suurt huvi mu vastu. Olin meelitatud ega suutnud uskuda, et nad on minust huvitatud.

Ometi oli see risk, sest jätsin maha kõik, mida teadsin ja tundsin ning astusin tundmatule territooriumile. Keeruline oli harjuda treeningmetoodikaga ja mentaliteediga no pain, no gain (kui pole valu, ei ole ka häid tulemusi – toim). Justkui oleksin saabunud sõjaväkke. Lisaks kuue–seitsmetunnistele veetreeningutele olid jõutrennid ligi kolm tundi päevas.

See nägi välja umbes nii: 50 tippsportlast karjuvad kätekõverdusi tehes teamwork discipline (tiimitöö distsipliin). Jooksime pidevalt ligi 90 000 pealtvaatajat mahutava ameerika jalgpalli staadioni tribüünidel 30kraadises palavuses, ja kui üks meist ei jõudnud ette määratud ajaga sihile, pidi terve koondis uuesti jooksma, kuni mõni minestas.

Ega seegi protsessi peatanud. Seejärel ootasid meid sprindijooksud trepil. Päeva lõpuks meist suurt midagi järele ei jäänud. Lugesid kooliraamatuid, kuni see unistustemaale viis ja hommikul kell viis oli jälle äratus. Kerge polnud. Püüdsin elu eest hirmuga pooleks alati joosta ette määratud ajaga sihile ja koondist mitte alt vedada. See kujuneski mõneks ajaks minu eesmärgiks, mitte järgmisel aastal MK-etapil finaalis ujumine! Olin väike kala suures vees.

2004. aasta kevadel olid pika raja EMil heas hoos, kuid suvel toimunud Ateena olümpial nägime su silmis pisaraid. Miks su teine olümpia loodetud tulemust ei toonud?

Analüüsides Ateena kogemust, arvan, et ma polnud vaimselt piisavalt tugev ega küps, et taluda Eesti ujumisliidu tobedusi ja spordipoliitikat. Pettumuspisarate taga oli midagi enamat kui ebaõnnestunud ujumine.

Pärast edukat ülikoolihooaega, võitsime teist aastat järjest NCAA tiitli, ja kordaläinud esinemist EMil, tabas mind negatiivses mõttes ootamatu üllatus. Hakkasin esimest korda taipama, et Eesti ujumisjuhtide jaoks olen ma eikeegi. Võiksin rääkida mitu lugu, millest kõik on enam-vähem kategooriast "uskumatu", aga toon ühe näite. Saabusin enne olümpiat USAst Eesti meistrivõistlustele, kuid öeldi, et ma ei tohi ujuda kõvemas eelujumises, sest olin ülesandmisega veidi hilinenud. See, et lubati ujuma nõrgemas vahetuses, olevat olnud erandkorras kompromiss. Ei, Triinuga (Aljandiga) ühes vahetuses ujuda ei saa. Ja lausel lõpp...

Praegu sündmustele tagasi vaadates näib see mulle absurd. Inimesed, kelle ainus kohustus oli spordi arendamine ja edu kindlustamine, keskendusid rohkem tühistele intriigidele ning tegutsesid isiklikes huvides. Varasematel aastatel oli teistele ujujatele vahel tehtud-tekitatud lisavõimalusi, et nad saaks pärast ebaõnnestunud üritusi üht või teist normi täita. Ent minul ei lastud isegi kõvemas vahetuses ujuda!

Olümpiale saabudes pidi mind oletatavasti ootama kotike trikoode, mütside, prillide, särkidega meie ujumiskoondise sponsorilt. Kuuel ujujal oligi see olemas, aga minu oma juhuslikult puudus. Kui küsisin, et kas mu asjad ka mõni päev järsku saabuvad, vastati: me ei arvanud, et sul läheb neid siin vaja. Kuna mina olevat tulnud USAst, mitte Eestist. Nad oletasid, et mul on oma trikood kaasas ja asjad jäeti maha. Mu kohver ülejäänud varustusega Eesti olümpiadelegatsioonilt jõudis küll ilusti minuta kohale.

See selleks. Laenasin varustust teiste riikide ujujatelt. Paljud nägid, mis toimus ja jutt jõudis delegatsiooni juhini, kes oli omal alal professionaal ja läks silmapilkselt asja lahendama. Kokkuvõttes anti mulle võistlustrikoo, mis oli kahjuks kaks numbrit suurem kui mulle sobis ja üks XXXL t-särk. Ahhaa! Lisaks kõlas umbes selline kommentaar: oled end USAs päris suureks söönud, ehk nüüd sobib ilusti selga. See kõik juhtus maailma prestiižikaimal võistlusel – olümpial.

Ma pole robot, loomulikult see mõjutas mind. Kujutasin ette, et Eesti ujumisjuhid on mulle toeks, aga kõik kujunes vastupidiseks. Arvasin, et suudan neid tobedusi ignoreerida ja keskenduda oma esinemisele. Alles pärast ebaõnnestunud ujumist sain aru, kui rasket koormat olin kaasas kandnud.

Pisarad tulid, sest olin pettunud iseendas, et ma ei olnud vaimselt piisavalt tugev ega suutnud kõike taluda. Siis taipasin, pisarad kurgus, millega võitlen oma alaliidus. Mul ei olnud kellegi poole pöörduda, olin üksi. Tagantjärele ütlen, et ükski noor sportlane ei tohiks olla sellise spordipoliitika keerises ega läbi elada sarnaseid tobedusi.

Eesti koondise peatreenerina tegutses ju su koduse põhikonkurendi Triin Aljandi isa Riho. Nii et mõni kaigas lendas kodaratesse...

Võib-olla lihtsalt on nii, et raske on jääda objektiivseks, kui su laps on tihedalt alaga seotud. Lapse ja vanema side on tugev, paratamatult teeb see asjad keerulisemaks. Võib-olla oli raske lükata isiklik päevakord kõrvale ja tegutseda ka teiste ujujate huvides.

Samas oli ta siiski peatreener. Kui õppisin USAs, ei küsinud ta minult kordagi, mis plaanid mul on või kuidas läheb. Tundus, et isiklikud huvid ja oma missioon olid tähtsamad kui Eesti ujumise huvid. Mingil määral oli see kindlasti huvide konflikt. 5000 miili kauguselt oli raske end kaitsta. Tegutsesin vaikselt ja uskusin naiivselt, et kui ujun kiiresti, pole vaja millegi pärast muretseda.

2005. aasta MMil tegid nii vinge tulemuse, mida pärast Eesti taasiseseisvumist pole keegi teine pika raja tiitlivõistlusel suutnudki – jõudsid kroolisprindis A-finaali ehk kaheksa hulka. Mis või kes sind uuesti laineharjale aitas ja kui raskelt kõik läks?

Kolmandal ülikooliaastal treenisin kõvasti ja targalt Ralph Crockeri abiga. Ta oli pikamaatreener, kuid hakkas hooaja algusest mind vaikselt juhendama. Ütles, kus kõvasti tööd rabada, kus aktiivselt puhata ja kus üldse teeselda.

Rohkem kui viiekümne tippsportlase pundis, milles paljud on MMi, EMi ja OMi võitjad, on raske saada personaalset tähelepanu. Ralph uskus minusse ja meenutas aeg-ajalt, et tuleks kasuks, kui teeksin sama. Pärast järjekordset edukat ülikoolihooaega, kui lõpuks võitsin ka medaleid, saabus aeg vaadata MMi suunas. Pooled koondislastest võtsid puhkuse või suundusid koduklubidesse MMiks valmistuma. Ülejäänud moodustasid pundi ja tegid mõnuga rasket tööd.

Enne MMi ostsin oma raha eest uue varustuse, et vältida Ateena olümpia fiasko kordumist. Teadsin, et ei saa Eesti ujumisliidule loota. Olin valmis ja keskendusin etteastele. Meie ülikooli peatreener oli MMil USA koondise peatreenerina. Ja kuigi ta ei tohtinud mulle näpunäiteid jagada, mõjus üksnes tema kohalolek tiivustavalt. Kristi Singi, kellega mul oli fantastiline klapp, oli ka õnneks ametis. Tema võimsad käed abistasid taas meid kõiki ja mulle oli ta seal ka vaimselt suureks toeks. MM õnnestuski.

Siis olid taas eliidis ja tundus, et jääd sinna pikaks ajaks. Kahjuks järgnesid vastuolulised aastad, millest sa täpselt rääkinud polegi. Ole hea, kergita nüüd saladuskatet?

Pärast MMi läks tähelepanu ülikooli viimasele aastale ja taas oli eesmärk võita NCAA tiitel. Pean kordama, et üliõpilassport on USAs väga kõrgel tasemel ning konkurents ülitihe. Tippu jõuda on tihti kergem kui seal püsida. Nelja aasta jooksul, kui Auburnis õppisin, võitsime kolm korda esikoha ja sel aastal, kui tulime teiseks, kaotasime võitjale vaid kahe punktiga.

Meie tugevat ujumisprogrammi tunnustati ka Washingtonis. Pärast järjekordset võitu viidi meid eralennukiga Valgesse Majja USA presidendi vastuvõtule!

Kui MMilt tagasi Auburni jõudsin, pidin minema Türki universiaadile, aga ülikooli peatreener otsustas, et ei lähe, sest pikk hooaeg on ees ja universiaadil käimine oleks ära väsitanud ning treeningutes tekkinuks suur auk. Puhkasin kaks nädalat ja alustasin taas harjutamist.

Plaan oli mind treenida terve aasta keskmaagrupis, et suudaksin ujuda kõik seitse ala, mis on ühel sportlasel NCAA-l lubatud. See tähendas 14 ujumist kolme päeva jooksul (eelvõistlused ja finaalid). Ja ujusingi. Vastupidavus oli fantastiline, aga sprintida enam eriti ei osanud. Võitsime tiitli kolmepunktise eduga. Nii et koolile oli see pingutus väärt, suutsin tuua enim punkte. Pidin ohverdama isikliku edu kooli edu nimel. Teise kaptenina oli mul kohustus aidata ja motiveerida tiimikaaslasi ning juhtida naiste koondist, mis polnud lihtne. Lõpuks olin kui tühjaks pigistatud sidrun: ületreenitud ja läbipõlenud.

Ületreeningust on väga raske välja tulla, selleks kulus palju aega. Samas kaotasin oma tugimeeskonnast Ralphi, kes suri pärast lühikest võitlust vähiga. Peatreener David Marsh lahkus Auburnist, tulid uued treenerid ja uus metoodika. Korraks tundus, et asjad hakkavad laabuma. Leidsin hea klapi uue treeneri Richard Quickiga, aga ka tema lahkus meie seast liiga kiiresti – tal oli ajuvähk.

Seda kõike oli raske üle elada. Laineharjale jõudsin taas 2008. aasta lühiraja MMil Tiidu abiga, kui pääsesin 50 m kroolis esikümnesse. Pekingi OMi normi ajasin taga ja jõudsin lähedale, aga alistada ei suutnud. Siis võtsin pika pausi.

2011. aastal abiellusid ja üritasid pääseda järgmisel suvel toimunud Londoni olümpiale. Kui tõsine see katse oli ning miks sa sihile ei jõudnud?

Pärast kaht aastat ujulatest eemale hoidmist kolisin Los Angelesesse ja abiellusin oma elu armastusega. Seal kohtusin taas ka oma sõbrannade Otylia Jędrzejczaki ja Sarah Poewe'ga, kes olid samuti teinud ujumises pika pausi.

Alguses ujusime niisama, et füüsilist vormi hoida. Minule oli see justkui uuesti ujulaga tutvumine. Püüdsin asja võtta rahulikult, sest mul oli ka vana seljavigastus, mille valuga võitlesin. Ei tahtnud end üle koormata.

Ujusime kolm-neli korda nädalas. Hakkas minema nii hästi, et otsustasime liituda klubiga USC Trojan ja treenida Dave Salo juhendamisel. Siis ujusime viis korda nädalas iga hommik enne tööd. Võistlesin enam-vähem edukalt, käisin Stockholmis MK-etapil, et üle pika aja kogeda rahvusvahelise võistluse õhkkonda, tulemus oli tiptopp pikka perspektiivi silmas pidades.

2011. aasta lõpus otsustasid Otylia ja Sarah, et on aeg tõsisemalt olümpiaks valmistuda ja suundusid koduklubidesse, kus neid ootasid abiväed. Mind ei oodanud keegi. Teadsin et USC ei olnud minule õige koht edasiliikumiseks, samas polnud mul enam indu teha suuri muudatusi. Kord tekkis küll mõte võtta ühendust Tiiduga, et taas koos midagi erilist korda saata. Usun, et seda realiseerida olnuks peaaegu võimatu. Moodustada abimeeskond ja leida toetust keskkonnas, kus mulle aastaid kaikaid kodaratesse visati... Ei uskunud, et see olnuks võimalik. Kahtlesin oma võimetes ka, kui päris aus olla. Tegin, mis suutsin, kasutades kättesaadavaid ressursse. Kahjuks väga kaugele nii ei jõudnud. Mul polnud enam kirge, et oma unistusi taga ajada. Võisin trikoo rahuliku südamega varna riputada.

Kuidas sa ujumises kordasaadetut hindad?

Kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mida olin läbi elanud tütarlapsena ning hiljem noore sportlasena, arvan, et sain hakkama erakordsete asjadega. Loomulikult soovisin saavutada enamat kui suutsin, kahjuks unistused ei täitunud. Siiski jõudsin olümpial poolfinaali ja MMil finaali, mida ei ole ükski teine meie ujuja pärast Eesti taasiseseisvumist suutnud. Olin esimene Eesti ujuja, kes USAsse ülikooli tulles jätkuvalt ujumises laineid lõi. Võib-olla andsin sellega ka teistele meie ujujatele indu juurde ja mingil määral aitasin siia teed rajada.

Tegin vigu, aga tütarlapse ja noore sportlasena puudusid vajalikud kogemused. Aastatepikkune tipptasemel võistlemine on vaevaline tee. Võimetelaeni jõudmiseks peab olema tiim. Mul tuli kõik raskelt ja see kogemus jättis mingil määral ka mõru maigu suhu. Samas oli palju positiivset, mida hindan kõrgelt. Inimesed, kellega mu tee ristus, reisid, sõbrad, võimalused, mis avanesid. Olen kõige selle eest väga tänulik. Olen tänulik ka võimaluse eest jätta jälg Eesti ujumisse.

Võib-olla on igal tippsportlasel karjääri lõpus paratamatult mingi okas hinges, et võinuks teha üht või teist asja paremini. Kuid see nõuab tohutut pühendumist, et treenida neli aastat üheks võistluseks, mis kestab ainult mõnikümmend sekundit. Alati ei suju asjad nii, nagu tahaks, aga risk on seda väärt.

Ülikoolis õppisid psühholoogiat. Millega praegu elatist teenid?

Löön laineid välismüügis, tegelen kontode ja projektide haldamise ning juhtimisega globaalses logistikafirmas. Mu kliendid on meelelahutustööstuses, ka Hollywoodi stuudiod. Tööd on palju, konkurents kõva, kuid põnev. Tunnen end kui kala vees.

Augustis saad 33. Millal on kavas emarõõme nautida?

Minu jaoks oli tähtis pärast ujumist alustada karjääri, millega olen edukalt hakkama saanud. Kõik on võimalik ja ainult taevas on piir. Tädi rolli olen nautinud mitu aastat. Vennal on kaks last ja mehe õel kaks poega, mõlema sünni ajal hoidsin nende ema katt ning aitasin, kuidas suutsin. Ülikoolis teistele kaasaelamine ja motiveerimine tuli ka siin kasuks! Ahhaa! Poisipõnnidega saame tihti aega veeta, elame ühes linnas. Ka meie abikaasaga oleme valmis looma pere, aga saatus määrab, millal.

Kas Eestisse naasmisele oled mõelnud või on see teema igaveseks lukus?

Loomulikult olen mõelnud ja kindlasti pole lukus. Eesti on mu kodumaa, tuleks hea meelega tagasi. Abikaasaga oleme seda isegi kaalunud. Ta on elanud Euroopas ja räägib mitut keelt. Pursib eesti keelt ka juba veidi. Nii et miski ei ole välistatud.