Kohatise kullasära varjupool – Eesti sport jääb üha õhemaks (15)

Mõni võib küsida, mis lahti? Lahti pole midagi, selline ongi Eesti spordi seis. Juba ammu oli näha, et päris maailma tippu jõuavad peaaegu ainult "projektipõhised" sportlased, kelle ümber on õigel ajal loodud tugev tiim. Ka rahaliselt tugev. Tipud ei kerki paraku esile mitte meie spordisüsteemi tõttu, vaid kiuste. Kes jõuab päris tippu, saab kas piisava või enam-vähem rahastatuse. Ülejäänute ees võib rahapuudusel tee sootuks püsti tõusta.

1 Nurmsalu = 1,5 vehklemiskoondist

Judokoondise peatreener Aleksei Budõlin loetles üles viis sportlast, kes võiksid õnnestumise korral teenida Rio olümpiakoha – punktide kogumine läks just lahti. Järgmine oluline võistlus on suve lõpus peetav MM, aga esialgu pole alaliidul niigi palju vahendeid, et kõiki viit sinna viia. "Valmistuda on ka vaja korralikult! Ettevalmistuse võimalused on minimaalselt vajalikustki väiksemad," tõdes Budõlin, kes on pidanud viiest mehest valima välja kaks, kelle nappe laagreid-võistlusi rahastatakse.

Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles märkis, et judol on praegu neli rahastamise seisukohalt B-kategooria sportlast ja alaliit saab nende pealt kokku 2000 eurot kuus.

Olümpiaaladel käib kõik vastavalt tulemustele. A-kategooria sportlane saab Suklese sõnul kuus 2250 eurot palka, sellest lähevad maksud maha, ning lisaks 1867 eurot ettevalmistusraha. Aga see käib tippude kohta. Ses seisus on näiteks viis vehklejat, lisaks on kolm selle spordiala esindajat veel B-kategoorias. Vehklemisliit saab aastas olümpiaettevalmistuse toetust 288 000 eurot (see ei tähenda küll alaliidu kogueelarvet).

Pange tähele – see on viimaste tulemuste poolest edukaima alaliidu EOK kaudu saadav summa. Ja nüüd paneme siia kõrvale ühe sportlase, Kaarel Nurmsalu vajaliku eelarve, mida ta täis ei saanud – 180 000!

Kes saab OMile ühe, kes tosina võistlusega

"Vehklemine on meie oludes maksimaalselt kindlustatud, aga ikkagi rahahädas," nendib endine tippvehkleja, nüüd selle ala juhatusse kuuluv ja iga päev laskurliidu tegevjuhina tegutsev Meelis Loit.

"Vehklejatelgi võiks võistlustel kaasas olla rohkem taustajõude ja korraldada rohkem laagreid, aga nad saavad vähemalt vajalikel võistlustel ära käia. Meil pole jahilaskjatel väga vajalikku võimalust soojal maal talvelaagrites käia."

Nii nagu judos juba algas olümpiapunktide kogumine, läheb Rio kvalifikatsioon peagi lahti ühtlasi laskmises ja purjetamises – esimesed kohad jagatakse välja septembrikuus peetavatel MMidel.

Oluline vahe on aga selles, et judokatel läheb kahe aasta jooksul arvesse tosin paremat tulemust – kuus tükki kummalgi aastal. Mis tähendab, et minimaalselt sellel arvul võistlustel on vaja osaleda, reaalselt aga vajalike punktide kokku saamiseks aastas kümnel võistlusel. Mis kõik maksab, ja mitte vähe. Ning siinkohal haaravad sportlased-treenerid oma juuste järele.

Loit nimetab ka laskmises viis sportlast, kes võiksid õnnestumise korral Riosse jõuda. "Kolm sportlast saab EOK kõige madalama kategooria toetust. Spordis jääb alati midagi tegemata. Neil MK-etappidel, kus tahame – kahel –, saame olümpiakandidaatidega ära käidud," sedastas Loit.

"Kui oleks hästi palju raha, läheks ka mujale, Euroopast kaugemale. Probleeme tuleb järgmisel aastal, kui on vaja käia MK-etappidel, kus samuti mängitakse olümpiakohti välja."

Loit küll märkis, et laskmises oleks ülikitsaste võimaluste korral võimalik panna kõik ühele kaardile.

Sama olukord on purjetamises, kus samuti on võimalik kõigest ühe võistlusega kvalifikatsiooninormi täites Riosse jõuda. Ning juba septembrikuus mängitaksegi pooled olümpiakohad välja.

Purjetajaid aitab tugev kogukond

"Loodame uuele olümpiale saata sama palju paate kui 2012 Londonisse – viis tükki. MMil osaleme kaheksas olümpiaklassis," sõnastas jahtklubide liidu peasekretär Ott Kallas eesmärgi.

"Meie ala pluss on väga tugevad ja head klubid, kes suudavad aidata oma tippude rahastamisele kaasa. Alaliit finantseerib sportlasi osaliselt.

Meil purjetamises käib ühise pingutamise tulemusena päris vilgas elu, asi liigub – oma kogukond on tugev. See pole kurtmine, aga meilegi pani põntsu riigiettevõtete Tallinna Sadama ja Eesti Lootsi rahastamise ärakukkumine. Ent otsime teisi võimalusi ja peame hakkama saama."

Siim Suklese sõnul on EOK jätnud varasema 22 ala asemel olümpiaettevalmistuse toetuse peale 18 – need on alad, kel on lootust saada olümpiakohta. Ning sisuliselt saab katta vaid sportlaste kulud, terve Eesti spordi üks suuremaid probleeme on võimetus kaasata piisavalt taustajõudu.

Sukles tõdes tänasest reaalsusest rääkides, et suuremaid summasid oleks sisuliselt võimalik saada ainult riigiettevõtete kaudu. Erasektorist juba 3000–5000eurose toetuse saamine tähendab tublit tööd ja Kallas noogutas selle peale, märkides, et iga tuhat on oluline.

EOKi peasekretär lausus murelikult, et dopinguteemade esilekerkimine annab ka majandusliku tagasilöögi: "Paljud toetajad ütlevad, et tehke oma asjad enne korda ja siis hakkame toetama."

Riigiettevõtted ja Seli valimislubadus

Ning jõuab ikka ja jälle riigiettevõtete ja meiesuuruse riigi Sloveenia juurde välja. "Sloveenias võeti kakskümmend aastat tagasi, riigi iseseisvudes vastu ühiskondlik kokkulepe, et riigiettevõtted toetavad teatud protsendiga sporti. See toimib siiani, lisaks erastati seal vähem ettevõtteid. Meil erastati peaaegu kõik, mis võimalik, üksikud riigiettevõtted on alles jäänud. Nüüd jäi veel Tallinna Sadamast 250 000 eurot tulemata ja see mõjutab mitmeid alasid," lisas Sukles.

IRLi ja EOKi presidendi Neinar Seli Tallinna Sadama saaga andis Sotši taliolümpia eel suure hoobi laskesuusatamisele – Eesti sportlased pidid mäletatavasti harjutama lumelaagri asemel Otepää mustal maal rolleritega… Ning Seli enda valimislubaduse – tõsta EOKi sponsortoetus kolme- ja kogueelarve kahekordseks – täitmisest pole veel raporteeritud.

Pallimängudel omad mured

Pallimängualade keskne murekoht on praegu maksuamet ja stipendiumiseadus, aga näiteks võrkpalliliidul on ka teine teema. Värske peatreener, rumeenlane Gheorghe Cretu rääkis pärast EM-sarjas play-off-koha väljavõitlemist, et noorenenud meeskond vajaks kogemuste ja kokkumängu saamiseks hädasti Euroopa liiga mänge. Aga raha selleks pole.

Volleliidu tegevjuht Tarvi Pürn selgitas, et tänavu peetakse Eestis naisjuunioride EM-finaalturniir, see neelab alaliidu miljoni euro suurusest eelarvest veerandi ja mõne teise suure kulu peale ei saa enam mõeldagi.

Ta märkis, et Euroopa liigas saaks 100 000–150 000 euroga käidud. "Järgmisel aastal, kui me ühtegi kallist võistlust ei korralda, suuname need vahendid üsna tõenäoliselt Euroopa liiga tarvis," avaldas Pürn.

Reaalsus on siiski see, et üks vajalik asi jääb jälle tegemata. EOKi peasekretär Siim Sukles tõdes, et vollejuhi öeldud summat erasektorist välja ei sikuta ning lisas, et kui jalgpall välja arvata, tähendab kõigil teistel aladel edukas esinemine – kui pääsed mõne võistluse järgmisele etapile – rahalises plaanis selget karistust. "Ideaalis peaks edukalt esinejate tarvis olema reservis puhverraha," ütles spordijuht.