Magnus Pehrsson: ma olen treener, mitte fänn. Mul pole meeleheiteks aega (1)

Magnus, millega jääd täna rahule, millega mitte?

Esmalt olen muidugi rahul kohtumise lõpuga. Me ei andnud alla, vaid võitlesime lõpuni ja pöörasime mängu enda kasuks. Me ei tekitanud küll palju võimalusi, aga 0:1 kaotusseisu 2:1 võiduks pööramine jääb meelde ja meenutab meile tulevikus, et oleme millekski selliseks suutelised. Samuti oli positiivne, et vahetusest sekkunud Hannes Anier 15 minutiga väravani jõudis.

Meie tänane suur probleem oli füüsiline konditsioon ehk jaks. Kaitse struktuur oli paigas, aga agressiivsust nappis. Olime küll ühtne meeskond, aga mitte piisavalt agressiivne. Nappis liikumist ja jooksujõudu. Põhjus: mõnede mängijate jaoks oli see juba neljas või viies mäng kahe nädala jooksul, teised on koduklubides väga vähe mänguaega saanud, kolmandad pole selle nädala jooksul korralikult treenida saanud.

Kui Eesti oli 70. minutil 0:1 kaotusseisus ja mängupilt nukker, siis kas olid ka meeleheitel?

Muidugi tahtsin võita ja treeneri töö on üritada mängu muuta. Näiteks läbi väikeste muutuste asetuses ja seda ma tegingi. Ma olen treener, mitte fänn. Mul pole meeleheiteks aega.

Kahe nädala jooksul peetud viis mängu on nüüd selja taga. Kas oled selle perioodiga rahul? Kas töö, mida plaanisid selle aja jooksul teha, sai tehtud?

Meeskonna areng oli minu meelest silmnähtav, kohtumine Islandiga (0:1) oli neist viiest parim, kus mängisime hästi.

Aga näiteks mängudes Soomega (0:2) ja täna Tadžikistaniga (2:1) tegime palju vahetusi, mistõttu ei saa minu meelest neis mängudes anda hinnangut meeskonna esitusele. Mängijate taust oli väga erinev ja meeskonnana pidime alustama nullist. Tänagi oli väljakul segu mängijatest, kes olid selle tsükli jooksul palju mänguaega saanud, ja neist, kes said võimaluse end tõestada. See kooslus täna kuigi hästi ei toiminud. Olen rahul, et sain väga paljusid mängijaid oma silmaga näha. Enda meelest sain ette väga selge pildi.

Kolm päeva tagasi Islandil olime pärast mängu siiralt õnnelikud edasimineku üle. Oleme ausad, täna me tolle tasemini ei küündinud. Aga sain vastused, mis otsisin. Usun, et meeskonnana oleme nende viie mänguga arenenud.

Kui vaadata sinu valitud koosseise neis viies mängus, siis võib vist järeldada, et Ilja Antonovi, Karol Metsa ja Ken Kallaste roll valiksarjas kujuneb üpris arvestatavaks?

Just need kolm mängijat said tõesti palju mänguaega, mis tuli nende arengule kasuks, sest nad said tunnetada Eesti meistriliigast tugevamat taset. Nad said palju võimalusi, sest täitsid neile pandud ootusi ja valik nende positsioonidel on hetkel üpris ahtake.

Aga nad said mängijatest, kes mahuvad võib-olla koosseisu, mängijateks, kes pretendeerivad kohale põhikoosseisus. See on väga hea, et Eestil on nüüd kolm koondist esindada suutvat mängijat juures.

Kas ja kui palju jõudis sulle kohale fännide kriitika, kui käis 80. minut ja Eesti oli kaotusseisus?

No esmalt ei saa ma ju eesti keelest aru. Aga niikuinii ma ei mõtle sellele, mida fännisektor mängu ajal hüüab, sest keskendun oma tööle ehk meeskonna juhendamisele. Samas saan väga hästi aru, et jalgpallis loevad emotsioonid ja fännid vaatavadki mängu emotsionaalsest vaatevinklist. Taheti ja loodeti enamat, sest me ei tekitanud piisavalt võimalusi ega olnud samal tasemel, kus paar päeva varem.