Spordiblogi

Ville Arike | Jalgpallist – kõik pole veel lootusetu! (2)

Ville Arike, 9. juuni 2014 10:00
Ken Kallaste tegi Eesti mõlema värava eeltöö.Foto: Arno Saar
Ehkki Eesti jalgpallisõprade ootus ja reaalsus ei klapi oma koondise puhul kokku, meenutaksin asjaolu, mida olen ükskõik mis ala puhul oluliseks pidanud – hinnangu andmiseks oodakem ära ametlikud mängud (võistlused), sest maksavad need, mitte sõprusmängud (kontrollvõistlused).

Laupäeval Lillekülas toimunut oli 88 minutit päris kurb jälgida. Põhjused on kõrvalolevas Ott Järvela loos selgelt kirjas. Keskenduksin hoopis mõni minut hiljem toimunule, mis tegi südame vägagi soojaks ja tõstis õhtu minu jaoks hoopis teise valgusse.

Samal teemal

Ei, jutt ei käi 89. minutist, kui Ken Kallaste suutis karistusalas peetud õhuvõitluses tadžikki nii palju segada, et too ei kontrollinud, kuhu pall tema peanupust lendab ja Siim Lutsul avanes võimalus lüüa iluvärav.

Seesama Kallaste jäi rohkem silma hoopis kolm minutit hiljem. Oli näha, et ta võitles vastase rünnaku ajal oma väljakupoolel jalakrambiga – vasakul äärel palju tööd teinud, pidevalt edasi-tagasi silganud ja rünnakutel kõrgele tõusnud mehe kohta polnud see ime. Aga ta mängis olukorra lõpuni, Eesti sai õiguse visata pall audist välja.

Küljejoone ääres olnud Kallaste esimesest liigutusest näis: ta liigub krambi tõttu küljejoone taha, et mängu mitte segama jääda. Siis mees aga tõmbas käega paar korda üle reie, ajas end püsti ja pani vudima. Hambad ristis, tahtejõuga, nagu teades, et see spurt jääb mängu viimaseks.

Käis üleaja teine minut, Eesti vastas oli maailma edetabeli 126. meeskond Tadžikistan ja me polnud nendega õieti hakkama saanud.

Pall jäi vasakule äärele, Kallaste muudkui spurtis ja sai õigeaegse söödu. Edasist nägid juba kõik staadionil ja telerite ees viibinud – Kallaste andis trahvikasti ideaalse tsenderduse otse Hannes Anieri peanupule ja too suunas palli võrku.

Too tsenderduse-eelne samm lõpetaski Kallaste jaoks selle kohtumise – nagu ta spurti alustades võib-olla isegi mõtles. Söödu andmise järel langes ta niidetult murule ning väravajoovastuses kaaslased jagasid mõni sekund hiljem ära, et Kallaste otsa ei tasu külakuhja teha.

Pärast pisukest tohterdamist lahkus juba välja vahetatud mees omal jalal, võis fännitribüüni eest püstipäi läbi sammuda ja lõpuks ühele õnnelikule ka oma särgi visata. Ta oli selle staadionilaulupeoga alanud õhtu lõpu ilusa žesti auga välja teeninud. Kallaste, kelle võitluslikkus varemgi teada, tutvustas end üleeile koondise uue raiopiirojana – ninaluu või säärelihas, mis seal vahet.

Kui aus olla, siis koondise mängupilt ei ergutaks järgmisel korral samme Kitsekülla seadma. Aga kui kõik mängijad võitlevad nõnda nagu Ken Kallaste, pole tulemusel vahet ja lähed alati kaasa elama. Sest pikas perspektiivis toob võitlus tulemuse.

Nagu tõi aasta tagasi korvpallikoondisele, kui poolvigased Kristjan Kangur ja Siim-Sander Vene tulid ja võitlesid ning aitasid Eesti EM-finaalturniirile. Ka vutimehed peaksid teadma, et võitlus – ning lisaks muidugi kõva töö – võivad soovitud finaaliukse avada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee