Ootused ja reaalsus ei klapi kuidagi kokku (12)

Eesti jalgpallikoondis lõpetas viiemängulise maavõistluste tsükli 2:1 võiduga Tadžikistani üle. Sügisel algava EM-valiksarja eel on küsimärke palju ning lootus pääseda play-off’i ongi täpselt see, mida nimi ütleb: lootus. Täpsemalt: üpris väike lootus.

Iga valiksari, aasta ja mäng, mis ei kannata välja võrdlust 2011. aasta imelise sügisega, kui Eesti jalgpallimeeskond sammus võidult võidule ja jõudis EM-valiksarjas play-off’i, tekitab trotsi. Tõsi, jalgpalli võib võtta ka mõistusega, ent ainult teatud piirini, mille tagant algavad emotsioonid.

Ning need ei ole head, kui Eesti meeskonna mäng riivab silma. Oleme ausad, lõppenud viiest maavõistlusest koosnenud tsükli jooksul juhtus seda sageli. Mõistusega võttes oli pea kõigil ebakõladel ja ebaõnnestumistel loogiline põhjus (harjumatu koosseis, palju debütante, lühema- või pikaajaline füüsiline väsimus), aga emotsionaalselt võttes – ja see on iga jalgpallisõbra püha ja võõrandamatu õigus! – nägi platsil liiga sageli jura, mis ajas kuratlikul kombel närvi.

Eesti jalgpalli sõber – hea kaaslase saatusest siiralt hooliv inimene – teeb peas lihtsad arvutused ja näeb järgmisi fakte:

– kuuest tänavusest maavõistlusest (vastasteks kaks korda Gibraltar, Läti, Soome, Island ja Tadžikistan) on Eesti meeskonnal ette näidata vaid viis väravat (neist kolm Gibraltarile) ja kaks võitu.

– enne EM-valiksarja on jäänud vaid peaproov, septembri alguses Stockholmis toimuv maavõistlus Rootsiga, misjärel ootab kodune valikmäng Sloveeniaga. Oleme ausad, kui tahta valikgrupis (Inglismaa, Šveits, Sloveenia, Eesti, Leedu, San Marino) kolme sekka tulla (loe: play-off’i jõuda), ei tohi kodus Sloveeniale mitte mingil tingimusel kaotada.

Pigem on vaja võitu.

Pohlak: oleme lähtekohta üle hinnanud

Aivar Pohlak tõdes pärast laupäevast 2:1 võitu Tadžikistani üle: "Loomulikult ootame seda kolmandat kohta, aga võib-olla oleme lähtekohta üle hinnanud. Arvan, et oleme täna sellele kolmandale kohale lähemal kui aasta tagasi, aga võib-olla kaugemal, kui ootasime."

Mõistusega võttes loogiline, aga emotsionaalselt nörritav. Pagan, 2011 olime ju nii lähedal, oleks vaja toonasele vaid veidi juurde panna ja oleksimegi tõotatud maal ehk EM-finaalturniiril! Spordis asjad paraku nii lihtsalt ei käi. Eriti Eesti jalgpalli ahta mängijatevaliku juures.

Peatreener Pehrsson ei varjanud enne viiemängulist tsüklit, et mängijatega tutvumine on tulemusest tähtsam. Rootslasele au andes pidas ta oma sõnast lõpuni kinni. Pärast kahte viiki ja kahte kaotust ei läinud ta Tadžikistani vastu, hambad ristis, võitu püüdma, vaid andis taas mitmele mängijale võimaluse end näidata. See oli pika perspektiivi eelistamine lühikesele, mida tuleb kiita.

"Olen rahul, et nägin paljusid mängijaid oma silmaga. Sain ette väga selge pildi ja vastused, mida otsisin. Usun, et meeskonnana oleme nende viie mänguga arenenud," sõnas 450 minuti jooksul kokku 34 mehele mänguaega andnud Pehrsson.

Neist päris mitu suutsid oma võimaluse ära kasutada. Ken Kallaste, Karol Mets ja Ilja Antonov on nüüd EM-valiksarjaks valmis ja selle eest väärivad kiitust nii mängijad kui ka Pehrsson. "Nad said mängijatest, kes mahuvad võib-olla koosseisu, mängijateks, kes pretendeerivad kohale põhikoosseisus. See on väga hea, et Eestil on nüüd kolm koondist esindada suutvat mängijat juures," sõnas Pehrsson.

Klavan: palun andke meile aega

Eesti meistriliiga tagasihoidlik tase pole kellelegi uudis, aga fakt on, et kolmikust Kallaste (Nõmme Kalju), Mets (Tallinna Flora), Antonov (Tallinna Levadia) on ilmselt vähemalt kaks meest Sloveenia vastu algkoosseisus. See ongi Eesti jalgpalli(koondise) praegune tase ning Pohlak rääkis õigust, kui ütles, et EM-finaalturniirile pääsemine oleks ime.

Igaühe enda valik, mida asjade seisust arvata. Kas laskuda meeleheitesse või jääda vaikselt optimistiks? Ragnar Klavan kuulub igatahes viimaste sekka. Delfile antud intervjuus ütles rahvusmeeskonna kapten: "Võib-olla pole see fännideni jõudnud, aga kaks nädalat protsessi sees olnuna ütlen: oleme õigel teel. Palun andke meile aega."