Naised ei vaata jalkat, et potentsiaalsele peikale meeldida! (28)

Ainult et seda kõike teen ma üksnes jalgpalli ajal ja jalgpallurite pärast.

Peamiselt süüdistan ma kõiges Dennis Bergkampi – Hollandi meeskonna imelist ründajat-keskväljameest, kes lummas mu täielikult 1998. aasta maailmameistrivõistluste ajal. Olin siis 15aastane ja polnud iial enne jalkat vaadanud, aga kuna väljas sadas ja meil oli sõbrannaga igav, sattusime teleri ette. Sellest hetkest pole mu elu olnud endine.

Nii et esiteks: naised ei vaata jalgpalli lihtsalt sellepärast, et potentsiaalsele peikale meeldida.

Möödusid aastad ja ühel hetkel leidsin end pikantsest olukorrast. Mina hüppasin teleri ees, õllepudel näpus ja olin iga ihukarvaga keskendunud ühele viimase minuti nurgalöögile, samas kui elukaaslane pliidi eest uuris, kas mulle meeldiks õhtusöögiks pasta Bologna või fungh´i moodi. Ütleme nii: mu vastus ei pakatanud viisakusest.

Siis sain aru, et mulle MEELDIB jalgpall. Mehele hakkas ka meeldima – muidugi pärast seda, kui olin mitu korda selgitanud, kuidas see kurikuulus suluseis siis ikkagi tekib. Aasta hiljem istusime tema sünnipäeval Barcelona võistkonna legendaarsel staadionil Camp Noul, kisasime kaasa ja vaatasime, kuidas 80aastased käimisraamiga vanaprouad seda meist veel kolm korda kõvema häälega tegid. See oli püha hetk.

Ja teiseks: jalgpalli armastavad naised omavad mängust ka adekvaatseid teadmisi.

Jalgpall on hirmutav nagu "Nukitsamees"

Need kaks asja olid mul südamel ja kerkisid esimesena pähe, kui sain palve kirjutada teemal "Olen naine, aga vaatan ometi jalgpalli".

Esimese hooga pidasin seda üsna napakaks teemapüstituseks. Sama rumalaks kui "Olen naine, aga ometi meeldib mulle seks" või "Olen naine, aga ometi söön pekki".

Aga tuleb välja, et teema polegi nii napakas. Jah, mitmesuguste uuringute põhjal eelistavad naised teleri ees kaasa elada endiselt pigem iluuisutamisele ja tennisele, aga ka jalgpall ja korvpall on selgelt tõusuteel. Ameerika jalgpalli tippsündmuse Super Bowli vaatajaskonnast on lausa 46 protsenti naised.

Ometi alahindavad naisi peamiselt naised ise. Näiteks avaldavad naisteajakirjad enne suurvõistlusi lugusid pealkirjaga à la "Ära nääguta mehe kallal. 12 põhjust, miks jalkale kaasa elada".

Muidugi koosnevad need lood üksnes palja ülakehaga jalgpallurite piltidest, lisainfona igaühel juures nimi, esindatav riik ning fakt, ons tegu vallalise või hõivatud noore jumalaga. Ma ei ole tänaseni aru saanud, miks see viimane nii oluline on. Et hoida lootusesädet värisemas? Sest otseloomulikult jalutab aastas miljoneid teeniv Daniele De Rossi keset vihmast Faehlmanni tänavat mulle otsa, meie pilgud kohtuvad ja see on armastus esimesest silmapilgust, jah?

Kuidas täismeestel pisarad voolavad

Alles täna hommikul sattusin järjekordse sellise testosterooni pritsiva loo otsa, seekord siis moepiiblis Vogue. Ja taas polnud vutijumalate nimekirjas ühtegi mängijat, kes minu südame kiiremini põksuma paneks. Ronaldo – liiga palju geeli ja krimpsus nutunägu. Messi – liiga igav, mis sest, et briljantne. Neymar – poisike!

Tegelikult peitub jalgpallis eeskujulikust lihasmassist ju nii palju rohkem.

Jalgpall on täis kirge. Kui ma väiksena ei suutnud vaadata "Nukitsameest", sest Mõhk ja Tölpa olid liiga hirmsad, nii et pugesin kardina taha ning piilusin sealt, siis nüüd on sama jalgpalliga. Hiljutises Meistrite Liiga finaalis Reali ja Atletico vahel ehitasin ma instinktiivselt enda ümber patjadest müüri ja istusin seal nagu üks tusane kakk, kui Real viimaks Atleticole viigi lõi ja siis võidugi võttis. Pisarad ei olnud kaugel.

Jah, ma nutan ka. Siis, kui ma näen hirmsat kaotusekibedust. See pole muidugi ebatavaline, sest mulle tuleb klomp kurku ka olümpial 100 meetri jooksu finaali või Holmenkolleni suusamaratoni lõppu vaadates, aga kui ikka kaotuse vastu võtma pidanud täismeestel väljakul pisarad voolavad, siis... Ohh.

Jalgpall on täis armastust. Mehi on mu elus olnud mitu, aga neist olulisim on siiski David Villa. Te ei taha näha mu telefoni taustapilti ja mu sahtlit (jah, David Villa ja David Villa särk). Mu armastus tema ja ta mängu vastu ei kustu hoolimata sellest, et ta on juba vana ja aeglane ja lõpetab oma karjääri New Yorgis (häh, Ameerika ja soccer). Pikka aega kaalusin võimalust panna oma esmasündinud pojale nimeks Davidvilla. Ma kardan, meie seadused seda ei lubaks.

Jalgpall on täis traditsioone. Mulle kui Hispaania austajale – ma kardan, et alanud MM lõpeb neile ja mulle kibeda pettumusega, ptüi-ptüi-ptüi! – meeldib kuhjata mängude eel lauale meeletus koguses tapast, alustades rasvaste vorstide ja oliividega ning lõpetades sangriaga. Ja siis süüa ja kaasa rõkata. Kuni tuleb patjade vahele värisema minna.

Jalgpall on uskumatult ilus (ehkki aeg-ajalt verine), kaasahaarav ja tapvalt põnev mäng. Kui sellest põhjusest vaatamiseks ei piisa, siis ega need "Ära nääguta mehe kallal. 12 põhjust, miks jalkale kaasa elada" lood ka mööda külge alla tribla.