Blogid
15. juuni 2014, 09:38

New Yorgi staarstripparid (9)

Minu kallis sõbranna ja fotograafist kolleegi Alexandra ärasaatmisõhtu algas väga viisakalt. Ta kolib Indianasse ja abiellub seal pesuehtsa inglasega, kes Ameerikas töötab jalgpallitreenerina. Inglise stiilis aiapidu, kella viie tee, võileivakeste ja koogikestega, külalistel oli palutud kanda kübaraid. Kuna meie kandis sobivaid kübaraid saada polnud, meisterdasin nii endale, kui Alexandrale peakaunistused ise. Üldmulje polnud sugugi kehvem kui kuninganna vastuvõtt Buckinghami palees.

Ja siis, kui päike hakkas loojuma, ning oleks olnud aeg hakata kodu poole astuma, sõitis maja ette krellroosa limusiin. Alexandra tädi oli organiseerinud meile kõigile tõsise üllatuse. Totsid topiti superpikka limusiini ja sõit algas Manhattani suunas. Loomulikult voolas autos šampus ojadena, neoontulede saatel, muusika tümpsus ja meeleolu kruvis tuure. Mina, aruka inimesena, lürpisin igaks juhuks mineraalvett, aga lõbus oli sellegipoolest. Ameeriklastele omaselt serveeriti kõiki drinke plastiktopsikutest; mis hiljem, koduteel, üsna teisel põhjusel taaskasutusele tulid.

Limusiin peatus 39ndal tänaval, Hunkomania klubi ees. Tegemist on Chippendales-tüüpi asutusega, mis pakub silmailu naisinimestele. Diskotümps ja tume ruum, kokteilid kolm korda kallimad ja kuus korda väiksemad kui tavalises baaris. Saal on tuubil täis kilkavaid naisterahvaid, kuigi midagi pole veel juhtunudki. Muusika üürgab ja kõigile üritatakse kaela määrida viie tärni menüüd, mis osutub tavalisteks burksideks. Lõppude lõpuks eesriie avaneb.

Laval on täitsa kompud noormehed. Erinevalt meestele mõeldud stripibaaridest on nende etteaste rohkem teatraalne ja akrobaatiline. Erootikast on asi kaugel. Või on ehk viga minus endas, kes puusade hööritamist eriti intrigeerivaks ei pea

On ju teada fakt, et mehed on visuaalsed olevused, naistele seevastu mõjub paremini arukas flirt. Küll aga hindan ma tööd ja vaeva, mis on kulunud ideaalsete torsode ja veatute kõhulihaste vormimisele. Tean omast kogemusest, kui raske on saavutada head füüsilist vormi ja null-protsendilist rasvaindeksit. Nii kujuneb vähemalt minu jaoks kogu programm rohkem atleetvõimlejate kaemiseks.

Peale stereotüüpilisi etteasteid (sõdurid, madrused, politseinikud ja muud mundrimehed) pudenevad vennikesed publiku hulka, üritades müüa individuaaltantse. Üsna mitmed tädid lähevadki hoogu ja ruigavad rõõmust, kui vuplites noormees neile tähelepanu pöörab ja sülle poeb. Otsekui võluväel koguneb nende aluspükstesse dollareid. Satun mõneks minutiks vestlema Andreasega, mis kindlasti pole poisi päris nimi. Eriti, kuna ta näeb välja nagu tõmmu terrorist. Selgub, et nagu paljud modellihakatisest näitsikud, kes tulevad Suurde Linna kuulsust otsima, satub ka paras ports poisse hoopis striptiisi tegama. Sooline võrdväärsus ruulib täiega.

Varajasel hommikutunnil korjab limusiin tädid kojusõiduks taas üles. Südikamad trimpavad veinikest ja viskikest plastiktopsidest edasi. Kuni järksu - kolm-neli näitsikut kurdavad järsku, et limusiini sujuv õõtsumine teeb neid merehaigeks... Jumal tänatud plastiktopsikute eest. Sinna sisse on nüüd hea ropsida.