Foto: Tiina Kõrtsini
Jalgpalli MM 2014 blogi
17. juuni 2014, 07:00

Katrin Pauts | Kuidas ema jalgpalle õmbles (1)

Mu 75aastane ema pole vabatahtlikult vaadanud ühtegi jalgpallimatši. Kui vutimängule peale satub, kirub: «Küll tegime palju palle, aga ikka nad ajavad seda ainukest taga!»

Emal on jalgpalliga vahetum suhe kui enamikul mängijatest – 21aastasena teenis ta 1960ndate alguses leiva lauale jalgpallide õmblemisega. Tallinnas Vene tänaval asunud kombinaadi Välk köögis podises liimipott, sest parajaks lõigatud naharibadele tuli esimese tööna kleepida riidest vooder. Pallitükid õmmeldi kokku käsitsi. Nahatükk suruti tugevasti metallist klambri vahele. Siis võeti pigitatud nöörijupp, mille mõlemasse otsa kinnitati jämedad nõelad. Naaskliga torgatud aukudest läbi pistetud nööri pingutati täiest jõust mõlema käega.

Palle valmistati eriti paksust härjanahast (ema nautis hoopis võrkpallide õmblemist, sest need olid imepehmest õhukesest nahast ja töö suisa lendas käes). Et piginöör kätte ei lõikaks, soetasid õmblejad endale nahksed sõrmekaitsed. Alati see ei aidanud ja käed olid päeva lõpuks verised. Kui suur oli kuunorm, ema ei mäleta. Kuid töö olnud nii ränk, et igaüks ei tulnud plaani täitmisega toime. «Näiteks keegi Larissa, kes hakkas end juba tund enne tööpäeva lõppu mukkima, et linna peale minna,» meenutas ema üht laiskvorsti. Kui keegi normi ei täitnud, tuli kiirematel rohkem palle teha.

Detailid kokku õmmeldud, läks pall aurutusnõusse. Kui nahk oli piisavalt pehme, pöörati pall õigetpidi ja see sai sisse ventiiliga õhukummi. Ka see töö oli raske, mistõttu kutsunud töölised tõrksaid palle rauast pealuudeks. Kui valmis pall täis pumbati, sai aru, kui hästi oli õmbleja oma tööd teinud. «Algajad õmblejad tegid liiga hõredad pisted ega tõmmanud nööri piisavalt tugevasti. Lohakalt tehtud palliõmblus nägi välja nagu pensionäri hambad,» seletas ema (kes on ise pensionär). Pallide käsitööna valmistamine lõpetati (minu ema andmetel) Välgus 1960ndate keskel, sest peale tungis odavam ja kiirem vabrikutöö.

Paar päeva tagasi lugesin New York Timesi artiklit, kus kirjeldati, kuidas Brasiilia vangid oma kongides käsitsi jalgpalle õmblevad. Vangid olevat üliuhked, et nende kätetöö jõuab mõnikord ka riigi tippmängijate jalge alla. Kas ka mõni Nõukogude äss juhtus taguma just minu ema valmistatud palli, sellest ajalugu vaikib.