Spordivaria

Anna Levandi Eesti spordi allakäigust: Soome ideoloogia on hukatuslik (188)

Ville Arike, 18. juuni 2014, 07:30
ENERGILINE: Anna Levandil jätkub energiat Eesti spordi valupunktide üle mõtisklemiseks.Foto: LAURA OKS
Levandi: kes tahab tippu jõuda, sel peab trennis olema raske, mitte ainult tore ja hea!

Sotši taliolümpiamängud hakkavad vajuma unustusehõlma, kuid Eesti sporditegelased ei tohiks unustada sealseid tulemusi. Meie paremad kohad jäid, jah, kolmandasse kümnesse, mis tähendab, et terve riigi spordisüsteem peab peeglisse vaatama.

Sotšis Eesti parima, 24. koha saanud iluuisutaja Viktor Romanenkovi treener Anna Levandi on viimasel ajal Eesti spordi üle päris palju mõtisklenud ja jagab oma arvamusi.

Samal teemal

1. Tippu pürgijad harrastussportlastest lahku

Anna Levandi: "Noorteklassis harjutavad saavutus- ja harrastus-spordi tegijad majanduslikel põhjustel koos. Väiksemate laste tasemel seda veel kuidagi kannatab, puberteedieas aga enam mitte. Sest puberteedid on nii need, kes tahavad midagi saavutada kui ka need, kes ei taha. Ses eas tõusevad esile küsimused: kuidas olla, kuidas käituda, kui palju pingutada, kas pühenduda spordile või minna sõpradega tšillima-grillima.

See mõju on nii suur, sest harrastajate mass on tunduvalt suurem. Kümme protsenti tahab, ülejäänud on aga harrastus- või tervisesportlased. Just sel perioodil langevad väga paljud välja, isegi varasemad tublid harjutajad. Psühholoogiline mõju on nii suur.Sportlased ja harrastajad peaksid olema eraldi. Lahendus? Spordikooli idee on põhimõtteliselt õige. Spordikoolis peaksid käima need, kes tahavad midagi saavutada. Äkki õnnestub!"

2. Hoiak: ida pool on kõik paha, põhja pool hea

Anna Levandi: "Järgmine punkt on mingil määral ehk isegi poliitiline. Kõik, mida tehakse meist ida pool – alates poliitikast ja lõpetades ükskõik millega –, on paha. See on hoiak! Ja kõik, mida tehakse põhja pool –, on super. Soomlased on üks eeskuju ja venelased on teises mõttes eeskuju.

Ma ei too siia mingit poliitikat, tegelikult asjad ei ole nii. Vaatame, mis toimub Venemaa iluuisutamises – nad on kogu maailmale eeskujuks. Teised on jäänud kaugele maha. Neil pole mitte üks üliandekas Pljuštšenko, vaid tippe tuleb massiliselt. Ameeriklased ja jaapanlased veel kuidagi punnivad vastu, ülejäänud lihtsalt ei suuda.

Kuidas venelased teevad seda? Suur konkurents ja metsik töö. Ja spordikoolid, kus ainult parimad saavad supertingimused. Kes midagi saavutab, kindlustab end ülejäänud eluks kolmekordselt ära. Kõik pingutavad. Keegi ei aruta: oi, kui palju tööd on vaja teha; oi, kui palju tuleb pingutada, mis sellest või teisest asjast saab! Kes jäävad sporti tegema, nendest saavad tippude tipud. Venemaa kümme paremat tüdrukut võivad maailmas pjedestaalil seista!

Need kolm, kes on võib-olla viimased mohikaanlased – loodetavasti mitte –, on Rocca al Mare uisukoolis kasvanud veel Vene süsteemi peal. Nii Glebova, Romanenkov kui ka Zabijako. Kui meil veel polnud seda üldist mõju, et Venemaal on kõik paha. Mis saab edasi? Ma ei julge midagi lubada.

Glebova lõpetas, järgmine on Gerli (Liinamäe – toim). Tal on trennis kõik tore ja hea, aga kui tuleb võistlus, siis närvid ei pea vastu. See ongi Soome ideoloogia mõju! Et trennis peab olema tore ja hea. Peavad olema mõnusad treeningud, nii tore grupp, nii toredad trennikaaslased. Sport ja harrastussport on väga erinevad asjad.

Aga kui tuleb võistlus… on suur stress peal. Stressi ei taluta. Treenitakse treeninguks, mitte võistluseks. Ei harjutata võistlusolukordi. Võistlustel pole kellelgi tore ja hea! Võistlus tähendab väga suurt stressi ja stressitaluvust on vaja harjutada. Kui treener tõstab häält, kasvatab see stressitaluvust. Mitte nii, et kui treener karjub mu peale, vahetan kohe treenerit. Lähen teise tädi juurde, sest ta on nii tore!

Soome ideoloogia on meile mingil hetkel tulnud ja nüüd näeme tulemusi. Eestis ei taheta teha tööd nii nagu vaja. Tore ja hea pole enam sport, see on ainult tervisesport, harrastus.

See on totaalne laine, minu meelest ka teiste spordialade probleem. Treenerid ei julge häält tõsta, nende töötasu sõltub õpilaste arvust. Kõik värisevad iga pretensiooni, iga võistleja pärast. Treener ei otsusta enam. Ta aktsepteerib seda, mida dikteerib lapsevanem.

Spordikoolis saaks seda olukorda vältida. Kui treeneri palk on garanteeritud ja kui vanemate omaosalus on väike, siis võib ka nõuda ja lapsevanem võib kohvikus istuda – nii nagu vanasti oli. Teie olge seal, meie teeme siin tööd, ja riik toetab meid.

Varem polnud probleemi suvelaager kokku panna. Nüüd kõik puhkavad. Venemaal teevad 2008. aastal sündinud kahekordseid hüppeid. Meie 2008d suvel puhkavad."

3. Raskeim koht – oled maailmas 20.

Seda raha ei saa riigi poolt – olümpiakomitee toetus pole vajaliku mõõduga – ega sageli ka kusagilt. Ning tihtipeale loobutakse just siin. Eriti iluuisutamises, kus sellele tasemele jõudnuna on võimalik väga hästi teenida. Neid sportlasi võetakse heameelega igasse šõusse, sest nad on juba supertasemel. Samas jääb kripeldama: need on head sportlased, kes tahaks edasi minna, kuid hüppelist lisarahastust pole kusagilt võtta."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee