Märt Roosna | Kas võrkpallikoondis on tõesti korvpalluritest peajagu üle? (7)

"Eesti, Kreeka ja Slovakkia on lihtsalt liiga sarnased, liiga tasavägised meeskonnad, et uskuda, nagu meie mehed suudaksid siit puhaste paberitega läbi tulla," kirjutas võrkpalliajakirjanik Viljar Voog Õhtulehe veergudel enne teist alagrupiturniiri. Mu teine hea endine kolleeg Ville Arike tituleeris enne otsustavaid kohtumisi võimaliku play-off'ist väljajäämise suisa "krahhiks". Ning legendaarne Jaan Martinson resümeeris õnneliku lõpu järel Kuku raadio menusaates „Mehed ei nuta" üsna emotsioonitult: "Eesti võrkpallikoondis venitas end EM-valikturniiril play-off'i välja. Põhimõtteliselt kõik asjaolud klappisid sedavõrd kokku, et alagrupis saadi teine koht."

Minu arvates pole tegemist täpsete ega õiglaste hinnangutega. Esmalt kiired vasturepliigid:

* Slovakkiaga ei saa Eestit mitte kuidagi ühte patta panna, sest kui meie oleme vaid kahel korral EM-finaalturniirile jõudnud, siis slovakid pole 1995. aastast alates kordagi välja jäänud (2011. aastal tuldi koguni viiendaks), meile unistuseks jäävate saavutuste hulka tuleb lugeda ka Euroopa liiga võidud (2008 ja 2011).

* Krahh? Kindlasti oleks see krahh Venemaale või Poolale, kuid Eesti võrkpallikoondis pole ometi nii tugev, et Euroopa 19 parima tiimi hulgast väljajäämine oleks täielik nurjumine.

* Martinson on Martinson – alati reibas, alati hoogne ja alati reaalsusest kaks sammu ees. Venitas? Asjaolud klappisid kokku? Juba enne turniiri algust oli selge, et Slovakkia läheb ilmselt esimesena edasi ning Eesti ja Kreeka mängivad välja koha play-off'is. Nii ka läks. Mängus Slovakkiaga tuli välja tasemevahe, samas alistasime kahel korral nii Kreeka kui ka Ungari. Ainsaks üllatuseks kogu grupis oli Slovakkia kaotus Kreekale, muidu läks kõik igati ootuspäraselt.

Mulle tundub, et Eesti võrkpallikoondist on hakatud tõsiselt ülehindama. Valitseb suhtumine justkui vollemehed peaksidki alati jõudma Euroopas vähemalt 19 parema sekka (selgituseks: valiksarja play-off'is kaotanud tiimid jagavad 17.-19. kohta). Ning justkui oleks igati loogiline, et me kaks korda klobime kreeklasi. Ja ungarlastele ei tohi nagu geimigi enam kaotada.

No aga kas keegi oskab veidi argumenteerida, miks täpselt Eesti peab Kreekast üle olema? Kas meie koondis mängib tugevamaid sarju? Kas meil on oluliselt tugevam koduliiga? Kas meie pallurid teenivad leiba kõvemates klubides? Makstakse neile kreeklastest rohkem? On meie võrkpallil võimsamad traditsioonid? Koondvastus kõigile küsimustele on "ei". Väike vahemärkus: mul täpsed andmed puuduvad, kuid kahtlen sügavalt, kas mõni kreeklane teenis lõppevad hooajal 600-700 eurot nagu mõni meie koondislane...

Näiteks Triobeti kihlveoportaal pidaski mõlema mängu eel soosikuks hoopis Kreekat. Avavaatuses oli Eesti võidukoefitsient 1,9, kordusmängus koguni 2,7. Seega nende vaatevinklist oli tegemist üllatusega. Mina Kreeka alistamist üllatuseks nimetada ei täi, kuid kindlasti oli tegemist igati suurepärase kordaminekuga. Teises kohtumises tegi Eesti oma viimaste aastate ühe ilusaima esituse, hästi tegutses ka kaitses südilt mänginud Kreeka.

Nagu öeldud on võrkpallikoondis finaalturniirile jõudnud vaid kahel puhul (2009 ja 2011). Korra oleme veel play-off'i faasi jõudnud, kaheksa aasta eest jäime kahe mängu kokkuvõttes selgelt alla soomlastele. 2008. aastal otse finaalturniirile murdes mängis meie kasuks kaks tegurit, mida seekord varnast võtta polnud – üllatusmoment (Poola alahindas Eestit) ja koduseinad. Seega mehi tuleb esituste eest kiita ja kui kevadel Rootsi alistatakse, siis võib suisa kätel kanda.

Kohati tundub, et pallialadele hinnanguid andes kiputakse unustama üks väike, kuid ülioluline tõsiasi – kui korvpallis ja jalgpallis lubatakse EM-finaalturniirile 24 riiki, siis vanamoelised võrkpallurid on piirdunud 16ga. See vahe on meie jaoks ülioluline. Tuletagem meelde, et mullu EM-finaalturniirile murdnud Eesti korvpallikoondis heitles nende meeskondadega, kes eelmisel korral 24 sekka ei jõudnud. Ehk pälvis tol hetkel Euroopas 25. koha. Ometi polnud kiidulaulul otsa ega äärt. Siinkohal ei taha ma midagi kellelegi ette heita: kossumeeste saavutus oligi kogu seda kisa-kära väärt. Samas tasuks leida vajalikku empaatiat ka teiste sportlaste suhtes, kes on aplausi ära teeninud. Kas võrkpallurid on tõesti korvpalluritest mäekõrguselt üle, et nende 19 hulka jõudmine on nö reatulemus ja kossumeeste 24 (või 25) sekka tulek on supervõimas kordaminek? Mina ei tahaks uskuda, et alade tasemetel Eestis nii suur vahe on. Eelistuse annan võrkpallile, kuid päris klassivahet ei näe. Küsimus on olnud pigem võimete realiseerimises ja materjali kasutamises.

***

Mis võrkpallikoondise puhul kõige enam rõõmustas? Tõsiasi, et nurgameeste osakond on muutunud laiemaks. Siiani on just sealt meie mäng tihti kärisenud. Seekord oli Robert Tähe näol pingilt Martti Juhkamile ja Keith Pupartile korralik vahetusmees võtta, nii sai koondise uus loots mängitada parasjagu neid mehi, kellel hea päev oli. Hea mulje jättis kapten Kert Toobal, kes tegutses väga hästi just kahes Kreeka mängus. Rahvusmeeskonna punktiliider Oliver Venno tegi nagu viimastel aastatel tavaks „oma" ära, kuid ei midagi enamat. Loodetavasti pole see veel tema lagi ja noormees leiab endas indu tungida kõrgemale. Ja loomulikult Ardo Kreek – Muna on praegusel hetkel kõige kvaliteetsem pallur, kahjuks pole keskblokeerijate osatähtsus võrkpallis määrav.