Hugo Tipner | Hei, Pohlak! Ma olen pede! (26)

Anna andeks, et kasutan ainsuse teist pööret, aga teisiti tunduks kuidagi kohatu. Nii et, S i n a! Aga vähemasti suure algustähega. Muidugi, teisiti ei saakski kirjutada inimesele, kellega tunned maailmavaatelist hingesugulust. Või enamgi veel. Võib-olla paikneb see alanud kiri ristteel, kus Oidipus tappis Laiose.

Tead! Paul Valéry kirjutas kunagi, et armastus on midagi nii koledat, et kogu inimrass sureks välja, kui armastajad ise näeksid, mida nad teevad. Objektiivsete tunnuste põhjal peab väide ju paikagi. Miks võtta enda kanda unetuid higistavaid öid? Miks ainiti jumalikustada midagi, kui saadud tunnused kanduvad väljamõeldise valda? Miks uskuda võimatusse? Miks olla tööpostil ebaratsionaalne pelgalt peas ja südames hekseldava konstantse tunde pärast?

Ja me võime üheskoos vastata, et elus on emotsionaalne pool (armastus), mis katab kinni kõik pattude hulgad. Ilma nende objektiivsete küsimuste taandamiseta oleks raske ju ülepea edasi kesta. Onju? Jalgpall põhineb tasakaalul, siin asub keha ja vaimu (kõlab banaalselt, aga vastab tõele), eetika ja esteetika kokkusaamiskoht. Nagu kunagi Moskva kohvik. Siin ristteel seob need väärtused armastusest ja sõprusest läbileotunud empaatia. Me ei näeks kumbki jalgpalli potentsiaali ühiskonna arendamises, kui spordi füüsiline pool ei asuks sümbioosis vaimsete kvaliteetidega. Onju?

Lugesin Su finaalturniirieelset mõtisklust 9. juuni Postimehes. Pean tunnistama, et nõustun sisuliselt kõiges. Meenutaksin seks puhuks oma esimest mälestust jalgpalli suurvõistlustelt.

Itaalias toimunud finaalturniir 24 aastat tagasi. Seitsmeaastane poiss vaatab klaasistunud pilguga Lääne-Saksamaa ja Inglismaa poolfinaali. Vanemad peavad juuli hakul sünnipäeva, külalistega tullakse televiisori ette alles lisaajaks. Mäletan selgesti vintis papsi lauset "Ära muretse, sakslased võidavad." Ja niisama klaar oli lapse spontaanne vastus: "Aga ma olen Inglismaa poolt!"

Sulle, Pohlak, inglased ei meeldi. Sest inglased on väljasurev rahvas, naised on paksud ja mehed pederastid, olevat Sa nende kohta täiesti avalikult väitnud. Nojah. Leidsin veel ühe sarnase mõttearenduse, mis ilmus Postimehe veergudel 2011. aasta 22. oktoobril, kui Ristikivi päevaraamatu üle mõtsikledes väitsid nii: "kõnelen praegu pederastidest ja homoseksuaalidest ja kui mõelda, et arvestatav hulk neist võis olla oma hälbe läbi (näiteks) KGB poolt värvatute nimekirjas või olulisemaski rollis – repressiivorgan on ju teatavat tüüpi pede jaoks loomuomane töökoht – siis võib ehk järeldada, et nimetatud sotsiaalne rühm võis kõril oleva noa äralangemise järel hakata end ühiskonnas väga julgelt tundma ja enamgi."

Jumal küll! Kas mõistlik inimene esitleb avalikult oma niivõrd radikaalseid arusaamu? Kas lugupidamine inimese vastu, kes armastab teistsugust objekti kui Sulle harjumuspärane, pole tarvilik? Kuidas võtta tõsiselt empaatiat, kui see kehtib valikuliselt? Mõistetamatu. Saan aru panusest eesti kultuuri, iseäranis kogu jalgpallilise kultuuriruumi ülesehitamisse, aga täiesti arusaamatuks jäävad muidu nõnda loogiliselt tuletatud väidetega mehe nõnda hälbinud seisukohad.

Liiatigi peaksid, Aivar, ju teadma, et homoseksuaalide osakaal meeste ja naiste jalgpallis on pöördvõrdeline. Kas Su jaoks pole siis naiste jalgpalli arendamine teatud "sotsiaalsele rühmale" ülemäärane vaimse ruumi pakkumine?

Olgu, mulle meeldib inglise vutt juba 24 aastat. Võin ühtlasi kinnitada, et mul pole kalduvustele vaatamata kombeks ühe sotsiaalse grupi piires inimestele valimatult verbaalselt haiget teha. Kuule. Ära nii tee! Kuigi me mõlemad hindame kurbuse ilu, pole sihilik haavamine aktsepteeritav.

Miks ma seda räägin? Ühelt poolt on tõukeks teadagi kooseluseaduse eelnõu, teisalt ihkaks õhtuseks kohtumiseks ristteelt tagasi teleri ette jõuda. Ja muidugi ülalpool kõneldud objektiivsete tunnuste täpne kattuvus jalgpallifänni hingeeluga.

Häid jalgpallielamusi!

PS. Aivar, mulle meeldis väga Su mõte: "Kes usub end olevat õnneliku, sellel läheb hästi isegi siis, kui tal hästi ei lähe."