Jorgen Matsi | Vastulause Anna Levandi arvamustele: "Eesti spordi allakäigust: Soome ideoloogia on hukatuslik" (16)

Ei saa mitte vaiki olla sellise jutu peale. Loomulikult on Anna Levandil õigus oma arvamusele. Mina arvan, et see arvamus ja kogemus on pärit kultuuriruumist ja ajastust, mida ei saa rakendada hetkel Eesti oludele. Kurvaks teeb mind positiivne vastukaja sellele artiklile, mida nägin sotsiaalmeedias – ei mõisteta, et tegemist on ühe väga kitsa perspektiiviga, mis minu arvates Eesti sporti ega sportlasi kuidagi ei aita.

Proua Levandi arvamus on jagatud kolme punkti, mis tema arvates on kriitilised Eesti tippspordi aitamiseks ning kus hetkel tehakse nii riiklikul kui lokaalsel tasandil vigu.

Esimene väide on see, et saavutussportlaste treenimine koos harrastussportlastega on kahjulik, sest teismeliseeas mõjutavad harrastajad saavutustele orienteeritud sportlasi negatiivselt (veenavad grillima-tšillima, mitte rasket tööd tegema, mis tippu jõudmiseks vaja läheks).

Minu arvates kumab läbi siit kaks veidrat hoiakut. Üldinimlikul tasandil jätab see mulje justkui sportlikult andekas noor oleks vahend. Vahend riigile (ja treenerile) saavutada tuntust. Sportlikult andekal noorel justkui oleks kohustus vähemalt katsetada tippsportlase teed kui tal selleks potentsiaali on. Kas sellisele hoiakule on kohta aastal 2014? Et noorte eest peaks ära hindama ja otsustama, mida nad teha oskavad ning siis neid sundima seda tegema, isegi kui nad seda ei soovi?

Spordipsühholoogia alastest uuringutest teame üsna läbivalt, et noorsportlase käsitlemine vahendina viib tõenäolisema läbipõlemiseni, spordist lahkumiseni, depressiivsete sümptomiteni ning suurema võistlusärevuseni. See, et Anna Levandi õpilane Viktor Romanenkov peab Sotši Olümpial soorituse ebaõnnestumise põhjuseks just võistlusärevust on muidugi üksikjuhtum ja võib lihtsalt olla juhus.

Konkreetsemalt arvab Levandi, et abi oleks spordikoolidest. Seda mõtet toetan kahe käega – spordikoolidest võiks tõesti olla spordi arendamisel abi. Aga seda sellepärast, et seal saavad haridusrütm ja spordirütm olla paremini sünkroonis. Seal on võimalik koondada parimad treenerid, treeningvahendid, treeningpartnerid. Arvata, et 2014. aastal, infoühiskonnas aitab mittesportivate või vähesportivate eakaaslaste mõju ära hoida mingisugune füüsiline eraldatus lihtsalt ei päde.

Me peame leppima sellega, et tahe väga kitsas valdkonnas jõuda tippu ning selle tarvis teha ränka tööd ilma edu garantiita – see ongi haruldane nähtus. Mis iganes valdkonnas!

Tõsi – ka psühholoogilise poole pealt võiks spordikooli koondumine aidata, kui sealsed sportlased jagavad samu terveid väärtuseid. Seda on aga väga raske väliselt tagada. Näiteks on mitmeid uuringuid (üks USA näide siin), et noorsportlased tarvitavad rohkem alkoholi kui eakaaslased. Eestist vastavat uuringut ei tea, aga anekdootlikke TSIKi ja Audentese lugusid olen kuulnud küll.

Teine väide on see, et heites kõrvale "vene" treenerikultuuri eelistades lääne või konkreetsemalt Soome mudelit, teeme me vea.

Levandi ise toob ka välja Vene sportlaste edu aluse: "Suur konkurents ja metsik töö." Sealt võiks olla üsna loogiline tuletada, et suurriigi mudelit ei saa rakendada väikeriigile. Suured ülitugeva keskvõimuga riigid (nt Hiina, Venemaa) saavad endale lubada süsteeme, kus tugevad jäävad ellu. Neid ellujääjaid on piisavalt palju ja ülejäänud rahva seast ei paista need inimesed, keda süsteem kehaliselt või psüühiliselt murdnud lihtsalt välja. Väikeriik sellist suhtumist endale lubada ei saa.

Levandi viitab sellele, et Soomes on ülihead jäätingimused, aga vähe tipptasemel iluuisutajaid. Olgugi, et Soome hokikoondis on tihti Venemaa omale alla jäänud, siis neil läheb siiski päris hästi või mis? Nii, et võibolla on Soome sportlaste edu või ebaedu mitmetahulisem kui "üldine spordiideoloogia".

Loomulikult on tee tippu raske. Oma võimete lihvimine on raske. Spordi kontekstis on see raske nii kehaliselt kui psüühiliselt. Aga psüühilise pingetaluvuse treening või kasvatamine ei tule läbi "treeneri karjumise" nagu väidab Levandi. Selle jaoks on vaja teha süsteemset spordipsühholoogia alast tööd. Kas seda teeb treener, kes on selles valdkonnas end täiendavalt harinud või võetakse selleks juurde täiendav spetsialist – see sõltub juba võimalustest.

Kui treener ei suuda enda emotsioone juhtida ning seda sportlasele mudeldab – miks ta loodab, et sportlane peaks seda suutma?

Samuti peavad lapsevanemad olema kaasatud treeningprotsessi – nad ju vastutavad oma lapse eest. Tõsi – see on treenerile lisakohustus, mida Nõukogude spordisüsteemis ei olnud vaja teha. Treener peab oskama kommunikeerida treeningprotsessi ja selle eesmärke lapsevanemale, kes võib olla spordikauge. Positiivne siin on see, et kui kõik kolm (treener-lapsevanem-noorsportlane) asjast ühte moodi aru saavad , siis see sünergia toetab kõiki osapooli.

Kolmandaks probleemiks toob Levandi välja raskusi, mis on seotud maailmas 11-20. kohal olemist.

Siinkohal olen proua Levandiga nõus. See on tase, kus on mõned spordialad (individuaalaladest tennis, golf, poks ja mõned muud) on väga palju kõrgemini tasustatud kui teised. Aga see tuleneb publiku (ja seeläbi sponsorite) huvist. Eestlasi viimasel taliolümpial nimetati taaskord vastiku sõnaga "olümpiaturistid". Minu meelest on imetlustvääriv saavutus olla tippspordis maailmas parimate seas (olgu see siis isegi viiskümmend või sada parimat). See nõuab kehalisi ja psüühilisi võimeid, mis ületavad tavapärast. Mina olen nõus, et osa minu maksurahast läheb selliste sportlaste toetamiseks. See, et keskmine inimene sellest ei hooli või seda läbikukkumiseks peab – eks nii mina kui teised treenerid (sh Anna Levandi) peame mõtlema, mida me saame teha, et see võiks olla teistmoodi.

"Varem polnud probleemi suvelaager kokku panna. Nüüd kõik puhkavad. Venemaal teevad 2008. aastal sündinud kahekordseid hüppeid. Meie 2008d suvel puhkavad," õhkab Levandi. Mina tahaks väga loota, et isegi Venemaal on väga palju ka neid noori, kellel on suvel võimalus puhata. Tänapäeva ühiskond (ka Venemaal) pakub väga palju erinevaid võimalusi. Sport on üks nendest. Tervisesport ja kestev spordiharrastus on see, mis toob ühiskonnale ka mõõdetava rahalise kasu. Küll sellelt pinnalt saavad võrsuda ka talendid, kui neid mitmel tasandil toetatakse ja kui neil seda müstilist sisemist kirge jätkub.