MM 2014

Inglismaa jalgpall – 48 aastat peaga vastu seina jooksmist (3)

Viljar Voog, 21. juuni 2014 09:00
AHASTUS: Kapten Steven Gerrardi eksimus mängus Uruguaiga purustas suure tõenäosusega inglaste edasipääsulootused. Foto: AOP
Kui Bobby Moore 1966. aastal Kuldse jumalanna pea kohale tõstis, ei osanud inglased oodata, et neid ootab ees pool sajandit virelust. Iga järgmise suurturniiri saab jalgpalli sünnimaa jaoks kokku võtta kui: "Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati."

Inglismaa panust maailma jalgpalli ei saa alahinnata: tegu on spordiala sünnimaaga ning ehk ei vaataks me praegu Brasiilias toimuvaid maailmameistrivõistlusi, kui inglased ja šotlased poleks 1870. aastal pidanud ajaloo esimest rahvuskoondiste maavõistlust.

Ometi on väga kerge brittide tähtsust ülehinnata. Kui jätta kõrvale 1966. aasta triumf kodusel MM-turniiril, on Inglismaa koondis vaid korra (1990) võidelnud välja tee nelja parema sekka ning siiski kaotati pronksimängus Itaaliale.

Euroopa meistrivõistlustelt on neil ette näidata kaks komplekti pronksmedaleid, neist üks koduturniirilt, ning nagu näitasid Londoni olümpiamängud, kus suuresti inglastest koosnenud Ühendkuningriigi koondis piirdus veerandfinaaliga, ei aita neid enam ka koduseinad.

Madala lati alt läbi

Samal teemal

Järjestikused ebaõnnestumised on lõpuks muutnud ka inglaste mõttelaadi. Kui varem pakatas terve Udune Albion enne suurturniiri optimismist ja lootustest, et ehk suudetakse seekord 1966. aasta saavutust korrata, siis Brasiiliasse sõidu eel enam esikohast ei räägitud.

Ometi suutsid vutimehed ka värskelt alandatud lati alt läbi joosta. Esimest korda ajaloos kaotati turniiri esimesed kaks kohtumist (Itaaliale ja Uruguaile 1:2) ning nüüd seistakse fakti ees, et kohvrid tuleb pakkida juba pärast alagrupiturniiri. Viimati tabas selline häbi jalgpalli sünnimaad 1958. aastal Rootsis.

Inglaste korduvate ebaõnnestumiste põhjused käivad ringi kui vana grammofoniplaat: peatreener ei julgenud riskida, mängijad on kehvad, laisad või ei suuda koostööd teha. Vähemalt tänavuse turniiri osas on tõde lihtne: kaitseliinis pole endise kapteni John Terry sugust liidrit, kes suudaks mehi organiseerida.

Mida teha koduliigaga?

Kui otsida aga Inglismaa jalgpalli allakäigu suurimat süüdlast, tuleb näpuga näidata klubijalgpallile. Premier League on maailma vaadatuim rahvusliiga ning seal ringlevad ulmelised rahasummad.

Andy Carroll liikus pärast ühte lootustandvat hooaega Newcastle’i meeskonnast 44 miljoni euro eest Liverpooli ridadesse. Kahe hooajaga vaid 11 väravat löönud ründaja põles tähesäras läbi ja suurklubi, kust pärineb suur osa tänasest Inglismaa algkooseisust, müüs ta poole odavamalt maha.

Taoliste hoiatavate näidete pärast eelistavad Inglismaa tippklubid osta ennast tõestanud välismängijaid ja ei riski kulutada suuri rahapatakaid kodustele meestele, kelle hind on mitmekordne üksnes Ühendkuningriigi passi tõttu. Tegu on praktikaga, mida Inglismaa jalgpalliliit iga hinna eest välja juurida soovib, ent seni pole nad kasumile mõtlevatest klubidest jagu saanud.

Ühes võib olla aga kindel: Oktoobris EM-valiksarjas Lillekülla tulev Inglismaa koondis saab olema sootuks teise näoga, kui MMil põrunud meeskond. Kellegi pea hakkab kehvade tulemuste tõttu lendama ning parim kandidaat süü enda kaela saamiseks on Uruguaile võiduvärava kinkinud kapten Steven Gerrard.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee