Deivil Tserp | Kergejõustiku esiletõus ja e-tiigri surm (4)

Patt oleks väita, et pärast Eesti taasiseseisvumist ei ole nendel võistlustel ilusaid hetki olnud. Vastupidi, neid on olnud igal aastal, kuid üksikud sähvatused ei taga kokkuvõttes hingekeeli liigutavat võistkondlikku lõpptulemust.

Tihti on koondise säravamate soorituste eest hoolitsenud heitjad–tõukajad, jooksjate panus on jäänud pehmelt öeldes tagasihoidlikuks. Tänavu oli aga kõik risti vastupidi: liider, kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter kaotas kahele noorele rivaalile ja piirdus kolmanda koha punktidega, ent jooksjad serveerisid jaheda ilma kiuste kannatlikult oma lemmikuid ergutanud pealtvaatajatele ühe magustoidu teise järel.

Balta tuleks hoog korraks maha võtta

Kui eelmisel ja üle-eelmisel kümnendil tavatseti Erki Noole puhul öelda, et mees nagu orkester, siis nüüd on sarnases rollis Ksenija Balta. 27aastane sportlane jätkas mai lõpus alustatud ilutulestikku, tuues koondisele 100 m ja 200 m jooksus vastavalt teise ja kolmanda koha ning lõpetades 4 x 100 m teatejooksu Eesti rekordiga 44,75.

Kuluaarides esitatakse üha sagedamini alatu tagamõttega küsimust: kuidas Balta on nii heaks saanud? Mis teha, Bernatski stoori on muutnud isegi mõne heauskliku spordisõbra kiuslikuks kiibitsejaks! Balta arengule leidub siiski lihtne selgitus – pärast kaht ja poolt põlvevigastuse tõttu luhtunud aastat on mitmekülgsel sportlasel taas avanenud võimalus korralikult treenida ning sättida arengukõver tõusuteele.

Siinkohal tasub meenutada, et Balta jooksis juba 2006. aastal 100 meetrit 11,47ga. Kui nimetatud tagasilööki poleks olnud, jõudnuks Andrei Nazarovi õpilane hiljuti ilmavalgust näinud Eesti rekordini 11,35 oluliselt varem.

Küllap on Balta suutnud mõne Uskmatu Toomasegi uskuma panna, et tervena tiirutab ta võistluskarussellil sama vingelt nagu iga teine Euroopa paremikku kuuluv kergejõustiklane.

Ometi tahaks Baltale ja tema juhendajale anda sõbraliku soovituse: võtke aeg maha ning tehke üks taastava iseloomuga treeningtsükkel! Kui see õnnestub, siis on hooaja teisel poolel võimalik säravaid etteasteid jätkata veel paremal tasemel. Me kõik tahame näha Balta comeback'i kaugushüppes, aga liigne kiirustamine poleks tark tegu.

Nuputamise aeg on ka 400 m tõkkejooksjal Rasmus Mägil ja tema treeneritest vanematel. 22aastane tartlane on hooaja esimesel poolel paugutanud, nüüd tuleb võistlushoog korraks kinni pidurdada. Küsimus on selles, kui tugevalt peaks harjutama, et suve lõpus parem olla. Hiljuti Eesti rekordi uude sekundisse (48,87) viinud Mägi on 12. augustil Zürichis algaval EMil Kanteri kõrval Eesti teine medalilootus.

Vigastus ei tähenda alati suurt katastroofi

Laiemalt vaadates teeb rõõmu mitme meie kergejõustiklase ja nende treenerite tahtmine end tõestada, kuigi puhtmajanduslikult on praegu hullem periood kui masu ajal – sportlaste toetuseks jagatavate sentide kõlin mõjub reekviemina.

Kesk- ja pikamaajooksus on tekkinud mõnus elevus. Paar aastat eri põhjustel paigal tammunud Tiidrek Nurme triumfeeris võistkondlikul EMil 5000 m jooksus ja oli 3000 m distantsil teine, näidates rekordite ja kordaminekute poolest kuulsamatele rivaalidele oma naeliku talla mustrit. Lõpuspurdis oli saarlase käiguvahetus igatahes muljetavaldav. Ühtlasi sai kinnitust kirjutamata reegel, et alati ei tähenda vigastus katastroofi. Võib–olla oli kevadine pöiatrauma sügisel ja talvel hästi harjutanud Nurmele signaal, et vahepeal tuleb treeninguid rahulikumalt teha.

Uuele tasemele jõudmist kinnitasid kodusel EMil nii Liina Tšernov kui ka Jekaterina Patjuk. Tšernov tuli nii 800 m kui ka 1500 m jooksus kolmandaks ja püstitas lühemal distantsil isikliku rekordi 2.05,23.

Patjuk võttis kahest päevast maksimumi, uuendades 3000 m takistusjooksus Eesti rekordit (9.50,15), täites ühtlasi EMi normi, 5000 meetris sündis isiklik tippmark 15.54,94. Nii Tšernov kui ka Patjuk on vaevelnud vigastuste küüsis, ometi pole nad alla andnud. Ja mis kõige tähtsam – kumbki ei ole küündinud võimete laeni.

Samas usun, et heades tingimustes on Kaur Kivistik võimeline jooksma 3000 m takistusi Eesti rekordi kanti ehk alla 8.30. Ja kuigi 20aastane Andi Noot jäi 1500 m jooksus viimaseks, peitub temaski vägev potentsiaal. Kukepoksi kogemus, mis ta võistkondlikul EMil positsioonivõitluses hankis, tuleb tulevikus üksnes kasuks.

Marek Niidul EMil finaali potentsiaal

Südantsoojendav oli vaadata Marek Niidu väledaid jookse. USAst naasnud sprinter näitas, et enne etteastet poetatud lause – kui saan augustikuise EMi eel kolm nädalat korralikult harjutada, võin seal finaali pääseda – pole hullu poeedi unistus, vaid teostatav eesmärk.

Mitmevõistleja Grit Šadeiko tõkkesprint vihmas ja kaheksa soojakraadiga lubab arvata, et isikliku rekordi 13,36 parandamine on heades tingimustes vormistamise vaev. Kiitust väärib ka tema noor ametiõde, juunioride MMiks valmistuv Kristella Jurkatamm, kes püstitas kaugushüppes isikliku rekordi 6.11.

Võistkondliku EMi põhjal julgen väita, et 12. augustil Šveitsis algavalt EMilt on põhjust oodata ilusaid tulemusi. Siis peaks suve parimasse vormi jõudma ka kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko, kes tõi Kadriorus koondisele võidupunktid 1.84ga, õlavigastusest kosuv odaviskaja Liina Laasma, tema ametivend Risto Mätas ja mitmed teised.

Võistluse kõige kurvem sündmus leidis aset avapäeva alguses, kui maailma juhtivate e-riikide hulka kuuluva Eesti mõnuga tukkunud e-tiiger vedru välja viskas. Internetiühendus küll mõne tunniga taastati, kuid see polnud enam toosama tiiger, kes oli meile kuulsust toonud. See nimetu loom saatis Euroopasse kehva sõnumi.