Võhik märkab matši ajal kohtunikku alles siis, kui kõlab vile ja kellegi nina all lehvitatakse ilusat kollast või punast kaardikest. Värviteraapias sümboliseerib kollane päikesepõimiku tšakrat. Kollasel olevat – eriti intellektuaalselt – stimuleeriv toime. Punane seevastu tähistab baastšakrat ja aitab meil teadvustada enda kui inimolendi kohta planeedil Maa. Baastšakraga on seotud kõhukinnisus ja -lahtisus.
Ehk seepärast kukuvadki kohtunikult punase kaardi saanud mängijad karjuma ja kätega vehkima – seedehäired ja kõhugaasid pole mingi nali. Täiesti mõistetavalt lahkuvad nad seejärel kibekiiresti väljakult.
Harilikult eelneb kollasele või punasele kaardile dramaatiline stseen: mängija langeb murule, vähkreb hirmsas agoonias, nutukrampides näol voolamas mudane piinahigi. Aeg-ajalt katkestab ta vähkremise ja nutu ning kergitab pead ja uurib teraselt ümbrust. Tabanud kohtuniku pilgu, jätkab ta hoogsat vähkremist.
Kui aga selgub, et mäng pole vahepeal isegi katkenud ja ta pole pälvinud kellegi tähelepanu, hüppab alles hetk tagasi surmasuus vaevelnu üllatavalt kepsakalt tagasi platsile. Arvatavasti sündis otse meie silme all ime ja tema vahepeal ummistunud tšakratele sai osaks iseeneslik vabanemine.
Mõnikord järgneb kohtuniku vilele platsi puhastamine segajatest ning mängija saab rahulikult palli väravasse lüüa. Kogu eelnenud sagimise kõrval tundub see nii mõistlik, et ma ei taipa, miks ei võiks kogu aeg nii teha?
Mitte ei saa aru, miks peab 22 meesterahvast üksteist segades ja eksitades siblima 90 minutit järjest 100 meetrit pikal distantsil edasi-tagasi ainult selleks, et saada pall kahe väravaposti vahelt läbi? Ameerika jalgpall ehk ragbi tundub mõistlikum ja mehisem – pall haaratakse kätte, surutakse kõvasti vastu rinda ning joostakse kõigist segajatest lihtsalt üle.
Kes tahab palli endale saada, peab tulema ja rebima, mitte üritama oma tahtmist saada ühelt jalalt teisele hüpeldes nagu plikatirtsud keksukastis.
Kõige suurem vutivõhikut painav küsimus ongi: miks jalgpalli üldse mängitakse? Kes on selles süüdi? Aga sel teemal juba järgmises päevikusissekandes.
"Mitte ei saa aru, miks peab 22 meesterahvast üksteist segades ja eksitades siblima 90 minutit järjest 100 meetrit pikal distantsil edasi-tagasi ainult selleks, et saada pall kahe väravaposti vahelt läbi?" Ainult selleks? Mis mõttes? Kui nt Kolumbia meeskond lööb värava, siis rõõmustavad kõik 45 miljonit kolumblast. Autor pole ilmselgelt kuulnud sellest, et ka naised mängivad jalkat.
"Kes tahab palli endale saada, peab tulema ja rebima, mitte üritama oma tahtmist saada ühelt jalalt teisele hüpeldes nagu plikatirtsud keksukastis." Ilmselgelt pole artikli autor kunagi jalgpalli vaadanud (kui oleks, siis sellist rumalust ei kirjutaks). Jalgpallis võetakse palli sageli ära selliste võtetega, mis ohustavad teiste mängijate tervist. On murtud luid ja väänatud liigeseid/sidemeid. Milleks jahuda plikatirtsudest ja keksust on pigem küsimus?!
Loll mees ...jookseb muru peal ringi, selle asemel võiks kodus muru niita või naise tsakraid hõõruda.