Ekuadori poolkaitsja Michael Arroyo.Foto: WILLIAM WEST
Jalgpalli MM 2014 blogi
26. juuni 2014, 15:43

Ott Järvela | Langenud Ekuadori MMile naasmise suurim garant on 2800 meetri kõrgusel asuv pealinn Quito (6)

Ekuadori 0:0 viik Prantsusmaaga kombineerituna Šveitsi 3:0 võiduga Hondurase üle tähendas, et Lõuna-Ameerika ei teinud seekordsel MMil puhast vuuki. Kui 2010 jõudsid kõik nende viis esindajat 1/8-finaali, siis seekord jäi kuuest üks - Ekuador – ukse taha.

Ekuadori langemine oli napp. Mäletatavasti kaotati avavoorus Šveitsile 1:2 93. minuti väravast, millest paarkümmend sekundit varem omati ise suurepärast šanssi võiduvärava löömiseks. Aga oleme ausad, kuuest MMil mängivast Lõuna-Ameerika meeskonnast on Ekuador nõrgim. Brasiilia, Argentiina, Tšiili, Kolumbia ja Uruguaiga võrreldes langeb Ekuador selgelt ansamblist välja.

Eilses mängus Prantsusmaaga oli näha, et neil jagus atleetlikkust – Enner Valencia hüppevõime ja poolkaitsjate kiiruslikud võimed – aga väljaku viimasel kolmandikul kvaliteeti nappis.

Objektiivselt võttes on ilmselt Lõuna-Ameerika valiksarjas esimesena joone alla jäänud Venetsueela koondise sportlik tase Ekuadori omast kõrgem või vähemalt võrreldav. Aga Venetsueelal ei ole koduväljakueelist, mida annaks võrrelda Ekuadoriga, kes peab kodumängud pealinnas Quitos, mis asub 2800 meetri kõrgusel merepinnast.

Ekuador võitis valiksarjas kaheksast koduväljakult peetud mängust seitse ja viigistas ühe (4. minuti penaltist juhtima pääsenud Argentiinaga 1:1). Võõrsil peetud kaheksast mängust viigistati kolm ja kaotati viis. Ehk kodus kaotuseta ja võõrsil võiduta.

Ekuador kasutas koduväljakueelist suurepäraselt ära ka kahes eelmises nende jaoks edukas MM-valiksarjas. 2002 MMile jõudes oli nende koduväljakusaldo kaheksa võitu ja üks viik ning 2006 MMile – seal jõuti 1/8-finaali, kus kaotati David Beckhami väravast 0:1 Inglismaale – kvalifitseerudes kuus võitu, kaks viiki ja üks kaotus.

2007 taheti Ekuadorilt neile saatuse ja looduse poolt antud koduväljakueelis röövida. Eelmises MM-valiksarjas võõrsil Ekuadori käest 0:1 sugeda saanud ning Boliivias näruse 1:1 viigi teinud Brasiilia mahitusel sätestas Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA), et valikkohtumisi ei tohi pidada merepinnast kõrgemal kui 2500 meetrit.

Lisaks Ekuadorile ja Boliiviale, kelle koduväljak asub La Pazis, mis merepinnast 3600 meetri kõrgusel, puudutas see keeld teoorias ka Kolumbiat, kelle pealinn Bogota paikneb 2600 meetri kõrgusel.

Brasiilia poolt FIFAle avaldatud surve tulemusel kehtestatud keelul puudus aga toetus mujal Lõuna-Ameerikas ning kõik sealsed jalgpalliriigid peale Brasiilia teatasid, et ei järgi seda. 2007 sügisel alanud 2010. aasta MMi valiksarjas pidas Ekuador kõik kohtumised Quitos ja Boliivia võõrustas külalisi La Pazis. FIFA tühistas keelu 2008 ning tõdes 2010, et teema pole enam nende päevakorras.

See on väga hea. MM-valikmängude Andide rüpest väljarebimine oleks võinud hõlpsasti päästa valla kahetsusväärsete tagajärgedega lumepalliefekti. Kui üks eksmaailmameister leidis, et talle ei sobi mängiga liiga kõrgel, teataks järgmine, et tal ei sobi mängida liiga külmas, kuumas või vihmases ilmas. Samuti mitte staadionil, mis mahutab alla 15 000 või üle 45 000 pealtvaataja. Ta pole lihtsalt harjunud sääraste sisemise komfordi vaaruma panevate "ekstreemsustega".

Lõpuks võinuksime jõuda olukorda, kus kõik MM-valikmängud peavad toimuma 20-40 000 pealtvaatajat mahutaval, merepinnast 100-700 meetri kõrgusel asuval, kindlast muruseemnest sirgunud vutiplatsiga staadionil, kusjuures maksimaalne tuulekiirus on 4 m/s, temperatuur peab olema 12-24 kraadi Celsiuse järgi ja päike ei tohi kummalegi väravavahile kordagi silma paista. Muidu polevat mäng lihtsalt aus!

Iga terve mõistusega jalgpallisõber saab alu, et koduväljakueelis on jalgpalli lahutamatu osa ja selle võistkonnalt röövimine on lubamatu. Kui Ekuador või Boliivia sunniksid vastaseid mängima mingis suvalises 5000 m kõrgusel asuvas külas, oleks tegu näotusega, mis tuleks keelata, aga mängu võõrustamine oma pealinnas, kus on seda tehtud läbi aegade, on läbinisti normaalne.

Kui Andides asuvatele riikidele on saatus kinkinud kõrged mäed, siis Hiinale, Venemaale ja Brasiiliale suure rahvaarvu, USAle kõvasti raha, Euroopa vutiriikidele rikastava sulatusahju efekti andva geograafilise läheduse ning Uruguaile juhuse olla õigel ajal õiges kohas – just nende riik oli Lõuna-Ameerikas esimene, kuhu briti meremehed 19. sajandi lõpus jalgpalli importisid. Nii saadi rivaalide ees edumaa, mille toel võideti esmalt kaks olümpiakulda ja siis kaks MM-tiitlit.

Kõrgmäestiku piiril asuvate rahvusstaadionite juurde naastes, siis tõestavad tulemused, et 3000 meetri kandis asuv koduväljak üksi edu ei taga. Seda tuleb osata ära kasutada. Boliivia näiteks ei oska . Eelmises viies MM-valiksarjas peeti kõik mängud La Pazis (3600 m), aga jäädi kolm korda eelviimaseks, korra viimaseks ja korra seitsmendaks (play-off'i jäänud viies koht jäi kaugele, üheksa punkti ettepoole).

2006 MMi valiksarjas kõik mängud rannikulinnas Barranquillas pidanud, aga MMile mitte jõudnud Kolumbia kolis ilmselt Ekuadori edust inspireerituna järgmiseks valiksarjaks Bogotasse. Uruguai ja Paraguai käest saadi seal aga 0:1 kaotused, misjärel siirduti madalamasse Medellini (1600 m), ent päästeoperatsioon ei õnnestunud – ka 2010 MMi vaadati telekast. Käimasolevale MMile kvalifitseerus Kolumbia nii, et pidas kõik kaheksa kodust valikmängu taas Barranquillas.

Boliivia ja Kolumbia näited tõestavad, et Ekuador valdab mingit imelist nõksu, oskusteavet ja/või vaimsust, millega suudetakse Quitos asuv rahvusstaadion enda kasuks maksimaalselt ära kasutada.

Jõudu teistele Lõuna-Ameerika riikidele, kes peavad kiiremas korras välja nuputama nipi Ekuadori murdmiseks. 2018. aasta MMi valiksari algab juba 2015. aasta sügisel. Kui Ekuador taas koduplatsil löömatuks jääb, on nad suure tõenäosusega kohal ka 2018. aasta MMil, mis loodetavasti ei toimu Venemaal.