Foto: Erakogu
Blogid
26. juuni 2014, 21:21

Piiritu piiritus ehk miks eesti mees end silmituks joob? (64)

Lugesin just siitsamast Õhtulehest Naissaarel toimunud kohutavast juhtumist, kus õnnetu meeshing arvas jaanipäeval olevat vägijoogist niipalju väge ammutanud, et uskus end lausa tulekindlaks muutuvat.

Keemiatundidest mäletame aga, et piiritus on üks eriti tõhus katalüsaator lahtiste leekide juures, nii et mitte just ohutuim kombinatsioon. Pole õudsemat piina kui põletushaavad. Soovin kannatanule rahulikku ja kiiret paranemist!

Enne iga jaanikut meenutame parima sõbranna Riittaga, kes Helsingis elab, et soomlastel on traditsioon jaanipäeva puhul uppuma minna. Eestlased hüppavad lõkkesse. Ju see on sihuke ürgne macho jõunäitamine, mis peaks teistele isastele tõestama, et meri põlvini ja mis see lahtise leegiga lahvatav kolle siis ikka ära ei ole. Nagu gorilla, kes endale rusikatega vastu rinda taob. Meenub vana nali, kuidas Eesti mees naistes käib: enne ikka toobitäis viina ja käärib käised üles, nagu läheks siga tapma.

Ülikoolipäevil muuhulgas ka psühholoogiat tudeerinuna esitan hüpoteesi, et ehk on siin süüdi eht-eestlaslik kohmetus? Eestlane pole hea ega aval suhtleja, seda kinnitavad eranditult kõik muulased. Olen ka ise olnud kliiniliselt häbelik. Minu jaoks polnud suuremat piina, kui kuhugile vastuvõtule kutsutuna siseneda võõrastest inimestest tulvil ruumi ja seal end mingil moel särama panna. Mida ma teen? Mida ma ütlen? Kuhu ma oma käed panen? Kuidas ma end sedasi täitsa lambist tutvustan ja siis intelligentsesse keskustelusse integreerin? Aga ... harjutamine teeb meistriks ja nüüd ma lausa naudin uut seltskonda, eriti kui Eestit kiites pole mulle võrdset.

Negatiivseid kommentaare ennetades mainin, et ma ei kritiseeri eestlasi - ma tunnen meile kaasa. Me oleme, jah, üks külm ja kohmetu rahvas, pole midagi teha. Nagu mu kallis emme alati ütleb: "Jumal tänatud, et meie suguvõsas voolab pisutki vene verd, muidu oleksime samasugused tossikesed nagu kõik kompleksidega maakad, kes endile igal sammul päha astuda lasevad." Vanavanaema Elizaveta olevat olnud natuur, kes "lendas" kohale, sõimas kohe kõigil näo täis ja alles siis küsis: "vtšjom delo?" Parim kaitse on ennetav rünnak!

Eesti mees tegutseb aga tasa ja targu. Tal on julgustust vaja. Kuidas sa ikka niisama äkitsi hakkad tantsulõviks. Nii on julgustuseks vaja üks klõmakas, siis teine ja kolmas ja kolmekümnes, kuni pea kenasti surisema hakkab ja keelepaelad viimaks valla pääsevad nagu kaua kammitsetud tulvavesi. Siis hakkab naljasid ja komplimente tulema nagu Vändrast saelaudu.

Lõunamaine temperament seevastu lõõbib ja flirdib kogu päev, nii saab ta endale lubada klaasi veini iga kahetunnise lõuna juurde, ilma et see muutuks pooleks liitriks piirituseks. Ta oskab piiri pidada.

Paljudel Põhjamaa meestel kahjuks see pidur puudub. Võiks ju nagu pausi pidada peale paari drinki, kui kohmetus ületatud ja olemine lõbus, siis mäletaks ise ka hommikul, mis kõik vahvat juhtus. Aga ei. Ikka peab veel ühe klõmaka panema, lootes et kaif kahekordistuks. Ja võta näpust, hoopis pilt kaob eest ja pidu meenutavad ainult piinlikud pildid Facebookis.

Suuresti lasub siin süü eesti naistel, kes ootavad ladina-ameerika romantikat kandiliselt Kalevipojalt, ise külmad kui lumekuningannad. Armas Eesti rahvas, võtke vabalt, tšillige ja nautige üürikest Eestimaa suve! Kui see kunagi kohale jõuab...

Meie oma jaanipäevast tuleb järgmine lugu, kuna tihedate töögraafikute tõttu pühitseme seda alles sel laupäeval, 28. juunil. Meile, vaestele jänkidele, ei anta ju tasuta puhkusepäevi ega vaba voli paganlikeks pühadeks.