Brasiilia jalgpallilegend Roberto Carlos.Foto: PAULO WHITAKER
Jalgpalli MM 2014 blogi
28. juuni 2014, 10:52

Ott Järvela | Roberto Carlos ootab mantlipärijat

24. mail peeti Lissabonis Euroopa Meistrite liiga finaal, kus Madridi Real päästis endale 93. minuti väravaga lisaaja, kus löödi Madridi Atleticole veel kolm väravat, millega võideti klubi ajaloo kümnes Euroopa meistritiitel.

Tolles mängus Madridi Reali eest platsil käinud 14 mängijast sõitsid MMile 10, kellest viis – Iker Casillas, Sergio Ramos (Hispaania), Fabio Coentrao, Cristiano Ronaldo (Portugal) ja Luka Modric (Horvaatia) – on juba koduteel.

Äsja Euroopa klubijalgpalli suurima auhinna võitnud mehed jäid MMil kahvatuks. Casillas ja Ramos mängisid sõna otseses mõttes halvasti, Modric ja vigastusega kimpus olnud Ronaldo kõvasti allpool oma tavapärast taset. Coentrao MMi lõpetas vigastus.

Järeldus: ülima triumfiga päädinud klubihooaeg nõrutas staarid nii vaimselt kui ka füüsiliselt kuivaks ja MMiks olid nad närtsinud. Täiesti arusaadav, sest spordis nõuab iga erakordselt suur võit ebamaist pingutust, kõigi olemasolevate ressursside maksimaalset kasutamist. Ka pilk lähiajalukku viitab – Meistrite liiga võit jalgpallurile suurturniiri eel reeglina midagi head ei tähenda.

2010. aasta finaalis võitja Milano Interi eest platsil käinud jalgpallurid sõitsid MMilt koju valdavalt pettununa – Julio Cesar, Maicon ja Lucio (Brasiilia) ning Walter Samuel ja Diego Militon (Argentiina) piirdusid veerandfinaaliga, Marco Materrazzi (Itaalia), Dejan Stanokvic (Serbia) ja Samuel Eto'o (Kamerun) alagrupiga. Vaid Wesley Sneijder (Holland) ja Sulley Muntari (Ghana) esinesid MMil edukalt.

2011 võitsid Lionel Messi, Javier Mascherano ja Dani Alves FC Barcelonaga pea kõik, mis võimalik, aga Argentiinas toimunud Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel (Copa America) langesid nii Argentiina kui ka Brasiilia veerandfinaalis.

2012 Meistrite liiga võitnud Londoni Chelsea kandvaks jõuks olid John Terry, Frank Lampard, Gary Cahill ja Florent Malouda, aga Inglismaa ja Prantsusmaa lahkusid EMilt noruspäi. Tõsi, Chelsea mehed Juan Mata ja Fernando Torres krooniti Euroopa meistriteks, aga kumbki polnud Hispaania triumfis võtmerollis.

Nendest faktidest lähtub üks siiralt suur väljakutse maailma tippjalgpalluritele – võita samal aastal Meistrite liiga ja koondiste suurturniir (MM, Copa America või EM) olles mõlemal võistlusel meeskonna kandvas rollis. Viimane mees, kes seda suutis, oli legendaarne Brasiilia vasakkaitsja Roberto Carlos 2002. aastal. Madridi Realiga võidetud Meistrite liigale järgnes triumf MMil.

Reali tänavusest põhikoosseisust püsivad MMil konkurentsis Sami Khedira (Saksamaa), Raphael Varane (Prantsusmaa), Angel di Maria (Argentiina), Karim Benzema (Prantsusmaa) ja Marcelo (Brasiilia).

Hooajal 2001-02 Reali eest 52 mängu (kõik algkoosseisus!) pidanud ja seejärel MMil Brasiilia eest kuus matši algusest lõpuni kaasa teinud Roberto Carlosega kannatavad mainitud kvintetist klubihooajal kantud koormuse mõttes võrdluse välja vaid di Maria ja Benzema. Kui emb-kumb neist kahest lisab Meistrite liiga võidule MM-tiitli, on igasuguse kahtluseta tegu 2014. aasta maailma parima jalgpalluriga.

***

Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) kohtunike komitee määras tänaseid 1/8-finaale vilistama ülikogenud Euroopa kohtunikud. Brasiilia – Tšiili mängu ohjab inglane Howard Webb ja Kolumbia – Uruguai kohtumist hollandlane Björn Kuipers.

Järgmiste määramiste puhul on huvitav vaadata, kas ja kui palju peab komitee silmas maailmajao neutraliteedi põhimõtet (kahe erineva maailmajao riigi mängu peab vilistama mõne kolmanda maailmajao kohtunik).

MM on tõestanud, et Euroopa kohtunike tase on muust maailmast pika puuga ees. Neutraliteeti järgides me aga 1/8-finaalides enam Euroopa kohtunikke ei näeks, sest ülejäänud kuues kohtumises on Euroopa meeskonna vastaseks mõne muu maailmajao kohtunik. On olemas stsenaarium, et sama juhtub kõigis edasistes mängudes peale ühe veerandfinaali.

2010 MMil kõigis 64 mängus järgitud neutraliteedi põhimõtet eirati tänavusel alagrupiturniiril õnneks suisa kuues matšis (Uruguai – Inglismaa, Kamerun – Horvaatia, Austraalia – Hispaania, Bosnia ja Hertsegoviina – Iraan, Lõuna-Korea – Belgia, Alžeeria – Venemaa). See annab lootust, et vajadusel loobutakse idealistlikust, aga ebapraktilisest põhimõttest ka otsustavateks mängudeks vilemehi määrates. Maailma parimad jalgpallurid väärivad maailma parimaid kohtunikke.