Hugo Tipner | Mõistatuslikud naised ja nõrgad mehed (3)

Isegi spordiajakirjanikud ei vasta kõige triviaalsematele küsimustele, mis peaksid olema niivõrd loogilised, et mingisugust võõrastust või tabu ei tohiks esile kerkida. Niisiis. Miks ei taha keegi vastata küsimustele: mis tingib naissportlaste sagedase madalseisu? Missugune mõju igapäevastele treeningutele ja eeskätt võistlussündmustikule on (tippsportlastel sageli olematul) menstruatsioonil? Kuidas saavad naised hakkama naiselikuks jäämisega traditsiooniliselt (patriarhaalselt) maskuliinsena käsitletud sfääri astumisega? Kahtlemata nõuavad püstitatud küsimused iga sportlase jaoks erisuguseid vastuseid, aga mingisugused üldistused on vaieldamatult võimalikud.

Räägitakse, et näituseks enne võistlust soovitatakse naisterahvastel seksuaalvahekorraga end emotsionaalselt laadida, meestele, vastuoksa, mõjub see sooritusvõimet pärssivalt. Üks mu spordilembene õppejõud TTÜ-s teadis rääkida, et Nõukogude liidu kergejõustikukoondises võeti treeninglaagrisse kaasa meesterahvaid, kelle pealisülesanne (loe: ainus ülesanne) piirduski sellelaadsete turgutamistega. Räägitakse, et ebastabiilse, vähese seksuaaleluga naiste võistlused muutuvad ebastabiilseiks; olematu seksuaaleluga naised võivad esineda stabiilselt, aga ei jõua kunagi päris tippkonkurentsi, vaid jäävad selle lävele seisma. Sellised mehed ei jõua aga tipu lähedalegi.

Ma ise pean naisi meestest vaimselt oluliselt tugevamateks. Sellest johtuvalt vastan ise enda esitatud küsimustele – ega see kõik suurt mõjutagi. Probleem seisneb selles, et esile on kerkinud naissportlaseid, kelle karjäärile vajutab pitseri just sarnasest tunnustekobarast tõukuv psühholoogiline ebastabiilsus. Olgu, tegelikult kehtib see ka meessportlaste kohta.

Kujutame vaid ette, kui mõnest Eesti linnakesest sirgub maailmaski edukas sportlane, jõuab kaugele, aga vaevleb just eelnevate põhjuste ahelais (pea olematu seksuaalelu, võistlustele häirivalt mõjuv menstruatsioon, hirm oma mehelikkusele läheneva välimuse ees, sporditee käimisest tulenev oskamatus suhelda). Mida peaksid ajakirjanikud siis tegema? Mida treenerid? Küsimus on puhtpsühholoogiline.

Ühelt poolt, jah, me vajame tugevaid spordipsühholooge (olgunende kasutegur vaid protsendine nagu on väitnud meie murdmaasuusatajad). Teisalt, inimlik mõõde ütleks justkui midagi muud. Mõelgem veelkord seesinasele kujuteldavale naissportlasele. Ta leiab endale Teise Poole. Kaunis ju! Armastus on alati ilus (või ilusalt valus). Harmoonilisse ellu sisenemine kõigutab sportlast teadagi tugevalt – esiti paranevad saavutused, aga peagi hakkab kõver langema. Põhjuseks on harjumatus – erinevalt enamikust sportlastest – korrapärast argises. Sporti s u h t u m i n e hakkab kõikuma, mistõttu kõigub treeningute üldine kvaliteet, tulemused.

Mida peaksid tegema spordiajakirjanikud, kui nad teavad mõne sportlase suhtes sääraseid põhjuseid? Mõistagi järgneks ettevaatlikum suhtumine, püüd mitte teha haiget. Küsimus on siin tegelikult hoopis laiem. Üks ajakirjanik (kahjuks pole võimalik nime nimetada) meenutas kunagi eravestluses üht intervjuud võistlusel ebaõnnestunud sportlasega. Küsimused olid eestlastele ebaloomulikult konkreetsed, justkui asjakohased. Sportlane vastas professionaalselt, nõustus ajakirjaniku kriitikaga. Alles hiljem selgus, et ebaõnnestunud esituse tingis üksnes ja ainult traagiline sündmus perekonnas. Sündmus, millest avalikult ei saanudki rääkida.

Ükski spordiajakirjanik ei saa kunagi täie veendumusega midagi väita ühe sportlase esituse positiivsete ja negatiivsete impulsside kohta. Aga kui kaugele peaksime siiski minema? Kas meid peaks huvitama eelnevad provokatiivsuse valda kanduvad küsimused? Ma arvan, et jah, peaks küll. Spordiajakirjanikku peaks h u v i t a m a kõik, mis tugevalt puudutab vaadeldava sportlase sooritusi, iseasi on juba selle informatsiooni saamine ja rakendamine. Või siis tuleks hüljata igasugune empaatia, lähtuda üksnes tulemustest, analüüsida sooritusi võistlustel, mõtlemata hetkeski sportlasele kui indiviidile, kelle esitusi isiklikud elukeerdkäigud mõjutavad?

Paljud saavad teksti algimpulsist kahtlemata aru, aga jäägu see siiski kusagil taamal häguselt virvendama. Aga vaieldamatult, spordipsühholoogide kvaliteetsem kaasamine, ajakirjanike adekvaatsem lähenemine – olgu selleks siis kas teadmisest johtuv tagasihoidlikkus või tahtlikust teadmatusest johtuv sirgjoonelisus – on sportlastele ülimalt vajalikud.