Millal tuleb USA maailmameistriks? (3)

Ameerika Ühendriikide jalgpallikoondis lahkub MMilt kilbil. Ameeriklased andsid kaheksandikfinaalis Belgiale võimsa lahingu, ent vaatamata väravavaht Tim Howardi hiilgemängule (mehe 15 tõrjet ühes matšis on MMide ajaloo absoluutne rekord) kaotati 1:2.

Kuigi tosin aastat tagasi jõudis USA Jaapanis ja Lõuna-Koreas peetud MMil kaheksa parema sekka, võib tänavust turniiri siiski nimetada ameeriklaste läbi aegade parimaks. Seda osalt näidatud mängukvaliteedi tõttu, kus surmagrupis edestati Ghanat ja Portugali, ent enamasti siiski muutuste tõttu, mida vutimeeskonna edu on suutnud läbi viia koduste spordifännide südameis.

Täis staadionid

Ameerika jalgpalli mängimiseks mõeldud staadionid täitusid kümnete tuhandete õige jalgpalli poolehoidjatega ja pesapallurid jätsid pooleli oma trennid, et hiigelekraanidelt vutikoondise käekäiku jälgida. Isegi president Barack Obama istus oma tiheda päevakava juures enam kui kaheks tunniks maha ja jälgis meeskonna mängu – USA on vutihulluse küüsis.

Ja seekord jäädavalt. Kui varem on suurriik pööranud vutiusku vaid MMiks, siis nüüd on toimunud otsustav nihe ning jalgpall on ameeriklaste teadvuses ka muul ajal.

Näiteks möödunud nädalal käis MMiga paralleelselt peetud USA profiliiga MLS mänge vaatamas keskmiselt 18 750 vutifänni. Ameerika klubide koduareenid mahutavad keskmiselt 20 000 inimest - tegu on igati viisaka tulemusega.

Staadionidele tunglevad poolehoidjad jagunevad suures plaanis kaheks: noored kahekümnendates ameeriklased, kelle tähelepanuvõimele sobivad alla kahe tunni kestvad vutilahingud paremini kui Ameerika jalgpalli või pesapalli ohtrate pausidega läbipikitud matšid, ning immigrandid, kes on oma meelisspordiala Ühendriikidesse kaasa võtnud – sisuliselt on tegu seltskonnaga, kelle toel Barack Obama kahel korral presidendiks valiti.

Pole siis imestada, et vaba maailma mõjuvõimsaim mees on jäänud piltidele USA meeskonnale kaasa elamas nii oma isiklikus lennukis Air Force One kui ka koos Valge Maja töötajatega. Mitte et korvpallifännist riigijuht ise suur jalgpallisõber oleks, ent, kasutades Eesti presidendi Toomas-Hendrik Ilvese sõnu pärast sinisärkide pääsu EM-valiksarja play-off’i: vutivõõras riigijuht ei saanud enam mitte välja teha oma rahvusmeeskonna headest tulemustest.

Beckhami-kultus

Kuigi koondise edusammud MMil aitasid jalgpallil Ameerikas seitsmepenikoormasaabastega edasi astuda, kaasneb USA väljalangemisega oht, et vutifänlus tagasi kivi alla tagasi roomab. Et vältida populaarsuse nelja-aastase lõtkuga sinusoidi, peab jänkide vutiisu suutma täita nende oma kohalik jalgpalliliiga.

MLSi tõsiseltvõetavuse tõusu alguse võib asetada 2007. aastasse, kus oma parimate aastate lõpus olnud David Beckham, jalgpallimaailma toona suurim nimi, liitus Los Angeles Galaxyga. Järgneva seitsme hooajaga on kohalik vutiliiga läbi teinud tormilise arengu: kui Joel Lindpere 2010. aastal Ameerikasse siirdus, oli telepildi kaudu nähtud mäng koduste jalgpalliekspertide sõnul enam-vähem samal tasemel kui mehe endine töökoht Norra kõrgliigas. Nüüd on jõuvahekorrad kardinaalselt muutunud – MLS on vaikselt järgi jõudmas Euroopa nimekamatele liigadele.

Taoline arengutempo poleks ilmselt kohane ühelegi tärkavale jalgpallimaale, ent ameeriklased lahendasid probleemi endale kohaselt, visates selle pihta rahapatakaid, kuni probleem haihtus.

Nõnda on MLS andnud suurte plaanidega meeskondadele carte blanche’i. 2015. aastast liitub liigaga New York City FC, mis on linna legendaarse pesapalliklubi Yankees ning Briti vutihiiu Manchester City enam kui 100 miljoni euro suurune ühisprojekt.

Beckhamile öeldi tema karjääri lõpus, et kui ta soovib oma meeskonna kokku panna, võetakse ta hetkegi kõhklemata otse MLSi vastu. Nüüd punub inglane jalgpallikodu Miamisse. Oma järge on ootamas meeskonnad Orlandost ja Atlantast.

Uued meeskonnad vajavad aga oma superstaare. Beckhami järel on Ameerikasse läinud mitmed jalgpallimaailma suurnimed, nagu Thierry Henry või Kaka. Iga lisandunud pensionieelikust superstaar tõstab aga liiga taset, annab Ameerika mängijatele võimaluse end Euroopa tippudega võrrelda ning avab sellega ka ukse Hispaania, Inglismaa või Saksamaa marjamaale.

Seetõttu polegi vaja karta, et USA jalgpall järgmiseks neljaks aastaks varusurma langeb. Pigem ootab seda ees järsk kasv, sest keskmine USA vutifänn on 37aastane, üheksa aastat noorem keskmisest Ameerika jalgpalli toetajast ja parimas eas, et oma noori lapsi spordipisikuga nakatada.

Kas juba 2018?

Seega ongi vastus pealkirjas esitatud küsimusele: ehk juba üllatavalt vara? Kui jalgpall on USAs viimaste aastatega muutunud nišimeelelahutusest masside meelisalaks, siis miks mitte ei võiks nad sama kiire arengu juures juba 2018. aastal kaasa lüüa kõige kõrgemas mängus. Mis sobiks Hollywoodi kassatükkide austajaist jänkidele paremini kui suurima vaenlase Venemaa nina all MM-medal endale napsata?

Ja isegi kui nelja aasta pärast veel parimaks ei osututa, võib tänavuse turniiri taustal raudse kindlusega väita: Ameerikas on käima tõmmatud liialt võimas masinavärk, et keegi seda peatada suudaks. Varem või hiljem tulevad nad tavalise jalgpalli maailmameistriteks!