TUTVU EM-i KOONDISLASEGA: Robert Lõpp platsil valu ei tunne

Eesti koondise üks liidreid on vasaksisemine Robert Lõpp, kes kvalifikatsiooniturniiril Sloveenias kerkis 17 tabamusega Eesti parimaks väravakütiks. 20-aastane Viljandist pärit noormees on läbi ja lõhki käsipallur, kes pole elu jooksul tõsiselt tegelenud ühegi teise spordialaga.

"Käsipalli olen mänginud juba 15 aastat. Marko Koks kutsus mind trenni ja mäletan, et olin toona omavanustest ainus mängija, mis tähendas, et pidin neli aastat vanematega trenni tegema," meenutab Lõpp, kes mängib Viljandi HC käsipalliklubis tänaseni Marko Koksi käe all. Koks on teise treenerina kaasatud ka U-20 koondise tegemiste juures.

Tunnetab platsil liidrivastutust

"Marko on treenerina karm, aga õiglane," muigab Lõpp treenerit iseloomustades. "Platsi kõrvalt mängu vaadates on tal küllaltki keeruline rahulikuks jääda. Kui vaja, siis paneb ta mängijad paika nii treeningul kui mängu ajal."

Liidriomadusi tunnetab Lõpp ka enda juures. "Kui mäng hakkab allamäge minema, siis tunnen vastutust ja kohustust rohkem mängu enda peale võtta," kõneleb omavanuste seas Eesti aasta parimaks käsipalluriks valitud noormees ja lisab, et liidrivastutus on tema jaoks nauding ning kaaslaste suunamine platsil on tema jaoks mängu loomulik osa.

Senise karjääri raskematest hetkedest rääkides meenutab Robert kahe aasta tagust Eesti meistrivõistluste pronksiseeriat, kui ta esimeses kohtumises Viimsi vastu rängalt põlve vigastas. "Mul oli põlve ristatisideme rebend ja esimesel hetkel käis küll peast läbi mõte, et äkki peab nüüd käsipalli asemel millegi muuga tegelema hakkama," meenutab Lõpp kohutavat õnnetust naerulsui.

Teise pronksimängu jättis Robert mõistagi vahele ja kuigi Viljandi suutis kaheksa väravaga kaotatud poolaja järel kohtumise lisaajale viia, suutis Viimsi lõpuks mängu võidusadamasse triivida ja seeria kolmemänguliseks venitada.

Viimase mängu eel said Roberti mängunälg ja tahtejõud valust võitu. "Teipisime põlve kõvasti kinni ja läksin mängima. Peas oli mõte, et läheb, kuidas läheb. Pärast mängu oli nii või teisiti lõikuslauale minek. Platsi peal oli põlv esmalt pisut valus, aga adrenaliinitase oli vist nii laes, et ega seda valu eriti ei märganudki."

EM kui võimalus välisklubidele silma jääda

Ka see mäng läks lisaajale, aga Viljandi suutis kohtumise lõpuks viie väravaga võita. Poolvigane Robert panustas võitu nelja väravaga. Tagantjärele ohkab Robert kergendatult, et võetud risk talle kalliks maksma ei läinud. "Pärast operatsiooni sain juba omal jalal haiglast välja kõndida ning kahe nädala pärast hakkasin rattaga sõitma ja harjutusi tegema. Kolme kuu pärast olin taas palliplatsil."

Serviti või Kehra meeskonda mittekuulumine on Eesti käsipallis juba aastaid tähendanud, et pronksist kirkamate medalite peale mõtlemine on helesinine unistus. Robert Eesti mõistes suurklubide suunas ei piidle. "Pigem vaataks välismaa poole. Eestis ma ei tahaks peale Viljandi mujal mängida."

Ta mõistab suurepäraselt, et head esitused EM-finaalturniiril annavad välisklubidele silmajäämiseks võimaluse, mille sarnast ei pruugi lähiaja enam tekkida. "Klubide vaatlejaid on seal kindlasti palju kohal. See on ju ikkagi finaalturniir."