SENSATSIOON!: 3-5-2 asetus lõi Brasiilias toimuva MMi ukse jalaga lahti teisel päeval, kui Hollandi meeskond põrmustas selle toel 5:1 valitseva maailmameistri Hispaania. Pildil Hollandi keskkaitsja Stefan de Vrij. Foto: Reuters/Scanpix
MM 2014
4. juuli 2014, 08:00

MMi hitt, asetus 3-5-2 nõuab jalgpalluritelt tugevat füüsist, vankumatut vaimu ja suurepärast tehnikat

Taktikalisest aspektist lähtudes on jalgpalli-MMi fenomeniks olnud paljude meeskondade otsus eelistada neljamehelisele kaitseliinile kolmeliikmelist. Miks seda tehakse? Millised on eelised, miinused ja 3-5-2 asetuse jaoks vajalikud mängijatüübid?

16 alagruppidest edasi pääsenud koondisest suisa viis (Tšiili, Uruguai, Mehhiko, Holland, Kostariika, Alžeeria) saatsid meeskonna 1/8-finaaliks platsile kasutades asetust 3-5-2 või mõnda selle modifikatsiooni.

Eeldusel, et vastane sama asetust ei kasuta, tagab põhimõtteliselt erinevate süsteemide kokkupõrge reeglina põneva jalgpallimängu, mis aldis üllatustele. Hollandi ja Tšiili võidud Hispaania üle ning Kostariika võidud mängudes Uruguai ja Itaaliaga tulid 3-5-2 asetust kasutades.

1996-1999 meie rahvusmeeskonda juhendanud islandlase Teitur Thor-darssoni poolt Eesti jalgpalli(koondise) nurgakiviks asetatud neljamehelise tsoonikaitsega harjunud Maarjamaa vutisõbra jaoks on 3-5-2 harjumatu vaatamata tõigale, et telekast Euroopa tippjalgpalli jälgides on seda viimastel aastatel veidi kohanud (Napoli, Torino Juventus, aeg-ajalt Liverpool).

Kivisild: 3-5-2 tarbeks napib jalgpallureid

Eesti meistriliigas on 3-5-2 viimase 10 aasta jooksul nähtud haruharva – TVMKd juhendades armastas sellega vastaseid ehmatada Sergei Ratnikov; aeg-ajalt on kolme kaitsjat kasutanud ka Ida-Virumaa klubid – ja madalamal tasemel sisuliselt üldse mitte.

"Läbimõeldud plaani, kus kasutataks kolme keskkaitsjat ja kahte väga liikuvat äärt, nagu oleme MMil sageli näinud, pole ma Eestis sisuliselt üldse kohanud," tõdeb Eesti madalamates liigades mängitava jalgpalliga hästi kursis olev treener Marko Pärnpuu.

Eesti jalgpallikoondise treeneri Janno Kivisilla sõnul ei tasu põhjusi otsida pelgalt Thordarssoni imporditud tsoonikaitsest, vaid eelkõige nõudmistest, mida 3-5-2 asetus jalgpalluritele asetab. "Tegu on nii füüsiliselt, tehniliselt kui ka vaimselt väga nõudliku süsteemiga," märgib Kivisild.

Mees, kes on hea keskkaitsja 4-4-2 asetuses, ei pruugi seda olla 3-5-2s. Ja vastupidi. Näiteks Tšiili kolmest keskkaitsjast – Gonzalo Jara, Gary Medel, Francisco Silva – on kaks viimast klubijalgpallis hoopis poolkaitsjad. 3-5-2 kasutamine nõuabki eripäraste jalgpallurite olemasolu.

"Esiteks füüsiliselt erakordselt võimekad ja tarku ääremängijad," sätestab Kivisild nõudmise, millest ei saa üle ega ümber. Ääred peavad olema osavad, kiired, vastupidavad ja targad, sest (sõltuvalt mänguolukorrast) tuleb tegutseda nii äärekaitsja kui ka ääreründajana. Need positsioonid kätkevad endas erinevaid nõudmisi, mida 3-5-2 asetuse puhul peab aga täitma üks ja seesama jalgpallur.

Ent oivalistest ääremängijatest üksi ei piisa. "Teiseks läheb vaja tehniliselt väga meisterlikke keskkaitsjaid, sest tavapärase nelja asemel tuleb rünnakuid üles võtta kolme mehega, keda survestavad reeglina vähemalt kaks vastaste ründajat. Kolmandaks jalaga mängus osavat väravavahti, sest kindlasti peab ta kaitsjaid rünnaku ülesehitamisel palju aitama," räägib Kivisild.

Suurim häda on 3-5-2 asetuse puhul pallikaotus, mis muudab meeskonna kontrarünnakule väga haavatavaks. Nendest tulenevat ohtu saab minimeerida mitmeti: 1) pallikaotuse järel tuleb vastast kiiresti survestada, et kontrat takistada, 2) kolm keskkaitsjat olgu kiired, et kontraid tõrjudes hätta ei jääks, 3) väravavahiks olgu julgelt ja täpselt karistusalast väljaspool ennetavat tõrjetööd teha oskav Manuel Neueri tüüpi mees.

Kas Eesti koondis võiks 3-5-2 proovida?

Ent isegi kui kõik need nõudmised täidetud, ei saa üle ega ümber 3-5-2 nõudlikkusest – lisaks füüsilisele väsimusele kulutab pidev riskiolukord ka kaitsjate närve. Tulemused kipuvadki viitama, et pikal turniiril järjekindlalt 3-5-2 kasutamine lõpeb kas vaimu või füüsise murdumisega.

Mehhiko ei suutnud lõpuni Hollandile (NB! Kes loobus keset 1/8-finaali 3-5-2st ja läks üle 4-3-3le!) vastu saada, ka Tšiili ja Uruguai polnud 1/8-finaalis sama värsked nagu alagrupiturniiri parimates mängudes.

Valikturniiridel ei toimu mängud aga teatavasti mitte seeriate, vaid paarikaupa. Arvestades seda ja tõika, kui edukalt on sel MMil 3-5-2ga nelja kaitsjat kasutavaid meeskondi kimbutatud, on loogiline küsida: kas ja mis tingimustel võiks 3-5-2 asetust kasutada Eesti koondis? "Rahvusmeeskonna taseme tarbeks meil mõlemale

äärele hetkel sobivat meest võtta pole. Aga selliseid mängijaid leidubki tippjalgpallis üpris vähe," vastab Kivisild.

Igatahes on need (vähesed) võimekad ääremängijad ja MMil töötavate treenerite julgus nende ampluaale panustada (loe: 3-5-2 asetust tarvitada) olnud oluline osis, miks Brasiilias täna veerandfinaalidega jätkuv MM on pälvinud vutimaailma üksmeelse hinnangu: kõigi aegade parim.