Ott Järvela | Väravavahtide nirvaana

Väravavaht ei ole nimelt normaalne inimene. Küsi ükskõik, millise vuti- või hokivõistkonna treeneri käest. Väravavahid on hullud. Nad hoiavad omaette, ei jookse, teevad teistmoodi harjutusi ja on raudselt kõige enam haiseva spordikoti omanikud, sest läbihigistatud väravavahivammuse levitatav odöör on võimas. Puurivahi enda jaoks muidugi hugobossilikult kuninglik, sest kinnitab, et töö on ausalt tehtud.

Väravavahina elamise oluline kaasnähtus on, et matšide vaatamisel maksab ainult üks kriteerium: kui sümpaatne on väravavaht. Peter Schmeichel, Gianluca Pagliuca, Tomas Ravelli, Ari Sulander, Martin Brodeur, Jose Luis Chilavert, Vitor Baia, Mike Richter. Need on mõned näited puurivahtidest, kelle mäng lummas ja innustas pingutama, et kogeda seda imelist tunnet, kui õnnestub teha tõrje, mis paneb kõik kaasmängijad tarduma.

See on tõesti fantastiline tunne. Vahet pole, kas tõrje on tehtud kõige tühisemas vutimängus või hoopis trennis. Need jäävad meelde ja aitavad üle saada hoopis rohkematest kordadest, kui tsenderdusest mööda hüpatud, vastujooksuga totaalselt puusse pandud või pall jalge vahelt läbi lastud. Väravavaht elab järgmise tõrje nimel.

Ning see tõrje võib olla ka kolleegi oma. Teise väravavahi robinsonaad teeb õigele väravavahile ikka rõõmu. Tegelikult oleme me ju kõik ühel ja väljakumängijad teisel pool rindejoont.

Sel põhjusel ongi praegune MM väravavahtide nirvaana. Totaalne ood meie ametile. Tõeline puurivahtide festival. Aitäh Manuel Neuer, David Ospina, Guillermo Ochoa, Tim Howard, Keylor Navas, Rais M'Bohli, Vincent Enyeama, Diego Benaglio ja teised.