Laadin videot...
1
foto

Kes oleks osanud arvata, et Saksamaa õgib Brasiilia ära nagu bratwursti ning korraldab väravaetenduse, mida näevad kõik jalgpallifännid üle kogu maa. Välja arvatud üks vaene spordireporter, kes kogus Tallinna vutiemotsioone.

Teisipäeva õhtul sörkis pärast Talinna Levadia eurosarja 7:0 mammutvõitu Kadrioru staadionile Brasiilia mänguvormis mees. Vaevalt uskus ta, et näeb õhtul veel rohkem väravaid ning tema lemmik surutakse mutta. Saksamaa-Brasiilia matši kulgu ei oska oodata ka paarsada inimest Katusekinos, kes on juba kolmveerand tundi enne mängu algust on kohale on jõudnud.

Sakslase kättemaks

Kindlasti aitab vabas õhus mängunautimisele kaasa ka ilm, sest istumiskohad on täis, mõni peab betoonpõrandalt pelgupaika leidma. Õhkkond on eestlastele omaselt rahulik, kuid esimese 11 minutiga, mis kulmineerub Saksamaa avaväravaga, kerkib ka kisa.

Minu selja taga toimub eriti omapärane aktsioon – eikuskilt ilmub üks sakslane, kes kallistab ja tümitab mõnuga kolme brasiillast Leonardot, Cesari ja Adrianat. Hiljem selgub, et neil oli omapärane tehing. «Ütlesin talle enne mängu, et ta võib oma pisarad mu lippu pühkida, aga praegu kahetsen seda veidi,» tõdeb Leonardo.

Cesar lisab, et brasiillasena on tunda eestlaste vastumeelsust. «Venelased olid meie poolt, aga eestlastele on Euroopa auasjaks,» muigab ta.

Lootes, et sakslaste hoog on hetkeks raugenud, võtan kolleegide soovitusel ette sammud Vabaduse väljakule, kuid see kujuneb mu lühikese elu vist kõige valemaks otsuseks. Kümneminutilise jalutuskäigu jooksul lööb Saksamaa neli väravat ning ilmselgelt olen ma ainus inimene maailmas, kes seda ei näe, vaid kuuleb juhtunust telefoni kaudu.

Keda pooldab eestlane?

«Kas see väravavaht oli koomas või?» küsib videoreporter Marianne. «See käis tõesti kähku,» nõustun, pisarad kurgus. Kas tõesti jäi mul aasta mäng nägemata? Pettununa linnasüdamesse jõudes on aga pooletuhandeline rahvamass endiselt koos ning nii mõnigi lehvitab lippu.

Pea pooled on aga juba esimese vaimustuse kaotanud ja istuvad president Toomas Hendrik Ilvese eeskujul nokkapidi nutitelefonis. Poolajavile jõudes valgub plats ühtäkki tühjaks – kesvamärjuke on otsa saanud ja viimased bussid lahkuvad linnast – ning siirdun minagi vaheajal baariringile.

Suur-Karja tänava Bermuuda kolmnurka kiigates leiab arvukalt õnneuimas välismaalasi, kelle meelest võiks Argentiina ikkagi finaali jõuda, ning eestlasi, kellele tundub õlu rohkem passivat kui mingi jalgpallimatš. Iroonilisel kombel näitab aga Nimeta baari telekas vaheajal Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli kõnet.

Tagasi Vabaduse väljakule jõudes on rahvast poole vähemaks jäänud, kuid ega see tulihingelisi fänne ei morjenda. Kisa kasvamine annab märku, et õllekastidki on tühjendatud. Ohked ja karjed jätkuvad ning igavuse peletamiseks puhutakse isegi seebimulle.

Seisul 5:0 leian lipuga vehkivad õed Gerli ja Gerttu, kes lubavad, et sakslastele tuleb lisa. «Loodan, et 7:0 tuleb ikka ära,» polegi nad lõpptulemuse ennustamisest väga kaugel. Saksamaal elanud Kertu lisab, et on eestlaste üle uhke. «Sain oma fiilingu kätte! Nii tore, et Saksamaad toetatakse,» kilkab ta.

Kelle poolt Eesti rahvas aga on, ei mõistagi. Viimasel minutil seguneb neis Oscari tabamuse järel brasiillaste väravarõõm ja sakslaste aumehelik möire ning lippudel lastakse lehvida. Pea norus ei lahku siit aga küll keegi – selleks on aega pühapäeval.

Jaga artiklit

3 kommentaari

K
Klassikaaslane  /   11:34, 10. juuli 2014
Ja ilmselt Saksamaal elanud Gerli
T
täiesti sisutühi ja mõttetu jutt!   /   09:03, 10. juuli 2014
ajuvaba jutt

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis