Ott Järvela | Eesti jalgpalli meistriliiga uus kvaliteet - naabritest ollakse parem! (2)

Tõsi, alistatute nimekiri pole teab mis esinduslik – Levadia seljatas San Marino meistri La Fiorita, Nõmme Kalju Islandi klubi Reykjaviki Frami ja Sillamäe Kalev Soome esindaja Espoo Honka. Aga rõõm on suur ja siiras, kui kõrvutada eelmise nädala tulemusi Eesti klubide üpris hiljutise totaalse euroedutusega.

2010. ja 2011. aasta suved olid sünged – kõik neli eurosarjades mänginud Eesti meeskonda langesid avaringis. Nende kahe aasta jooksul peetud 16 euromängu saldo oli: 0 võitu, 5 viiki (neist nelja skooriks 0:0), 11 kaotust, 6 väravat. Väga nukker.

Olukord paranes veidi 2012. aastal, kui ühe ringi võrra edenes Levadia. Mullune suvi oli juba tõeliselt hea, sest ühest vastasest said jagu nii Levadia kui ka Nõmme Kalju. Varem oli kaks Eesti klubi samal aastal eurosarjas edeneda suutnud vaid korra – 2006, kui Levadia jõudis tänu emotsionaalsetele võitudele Valkeakoski Haka (Soome) ja Enschede Twente (Holland) üle matšidele Newcastle Unitediga ning kui Tallinna Flora suutis üle mängida norralaste Oslo Lyni.

Kolme klubi edasipääs, nagu tänavu, on aga Eesti jaoks ennekuulmatu. Samas väga meeldiv ja oodatud. Eriti olukorras, kus liigatabeli põhjal otsustades Eesti hetke tugevaim jalgpallimeeskond Flora eurosarja ei pääsenud ning Esiliiga B-s mängiva Tartu Santose kaotus Tromsöle oli sisuliselt kindel enne avavilet. Kõik, kellelt oli reaalne võitu loota, tõid selle ära!

Eesti esines lähinaabritest oluliselt paremini. Kui Euroopa liiga esimeses eelringis kukkus Eesti klubisid konkurentsist välja täpselt üks (Santos), siis Leedu ja Soome omi juba kaks ning Läti omi suisa kolm. Naabrist parem, igatahes!

Eesti meistriliiga kvaliteeditõusu peamine allikas on mitmete rahvusvaheliste ja koondise-kogemustega Eesti jalgpallurite naasmine koduliigasse eelmise ühe-kahe-kolme aasta jooksul. Sügisel 2011, kui Eesti koondis jõudis EM-valiksarja play-off'i, ei käinud kolmes järjestikuses võidumängus (Sloveenia ja kaks korda Põhja-Iirimaa) platsil mitte ükski Eesti meistriliiga mängija.

Praegu mängivad koondise tuumikust – neist, kes üpris kindlasti Magnus Pehrssoni käest EM-valiksarja alguseks kutse saavad – meistriliigas Martin Vunk, Alo Bärengrub, Taavi Rähn, Ken Kallaste, Ilja Antonov, Karol Mets. Kui tervis lubab, lisandub siia nimekirja ka Dmitri Kruglov. Välismaalt Eesti meistriliigasse naasnud jalgpallureid leidub teisigi – Ingemar Teever, Sander Post, Andrei Sidorenkov, Tihhon Šišov, Vitali Teleš, Mikk Reintam ja Jarmo Ahjupera on Eesti mõistes eranditult kõvad mängumehed.

Tugevate jalgpallurite kohalolek tõstab kvaliteeti nii treeningutel kui ka mängudes ning tulemused on näha ka eurosarjas. Käesoleva suve heades eurosarjatulemustes mängib kindlasti oma osa ka talve eel valminud Lilleküla sisehall, mis andis Eesti tippklubide treeningule hoopis uue kvaliteedi.

Tõsi, paranenud olukord ei tähenda, et oleksime jõudnud Euroopa nõrgemate keskmike – reaalne ja mõistlik siht – sekka, sest teise eelringi mänge alustavad nii Levadia, Kalju kui ka Sillamäe olukorrast, kus vastase edasipääsušansid on 90% kandis.