ÕHTULEHE VIDEO | Disc-golfi on lihtne esimesest sõrmenipsust armuda (7)

Eesti inimesele mõneti ehk kummalisena näiva avalduse taga on reaalne näide. «Ameerikas on mängijaid küll ja veel, kes muud ei teegi ja elatuvad disc-golfist,» sõnab Rotmeister.

Näiteks kahekordne maailmameister Paul McBeth (24) teenis professionaalse disc-golfi assotsiatsiooni (PDGA) kodulehe andmetel mullu auhinnarahana enam kui 42 000 USA dollarit. Sinna lisandub korralik ports sponsorsummasid. Võrdluseks: Rotmeister teenis mullu sama allika põhjal 451 dollarit.

Samas toonitab pärnakas, et kuigi disc-golf on viimase paari-kolme aastaga Eestis hüppeliselt levinud – nii harrastajate kui uute mängupaikade osas –, on tegemist Eesti jaoks suhteliselt uue alaga, mil vanust vähem kui kümme aastat.

Armastus esimesest silmapilgust

Praegu vähemalt viis korda nädalas harjutav Rotmeister leidis tee disc-golfi juurde kolm suve tagasi tänu sõpradele. Kettagolf oli tema jaoks kui seitsme maa ja mere taga elav imekaunis piiga – alul tundmatu, kuid peagi vastupandamatu. «Ma ei olnud alguses üldse sellest asjast huvitatud, sest mõtlesin, et nad lihtsalt loobivad rannas lendavat taldrikut üksteisele ja miks ma peaksin sõitma kuskile metsa vahele, et seda taldrikut heita,» alustab ta oma loo jutustamist.

«Ühel päeval mõtlesin, et olgu, niikuinii midagi teha polnud, lähen kaasa. Ja sellest hetkest... sõrmenipsust armusin sellesse mängu. Alates sellest hetkest olin kogu aeg kaasas, tahtsin ise minna, ainult mängida ja mängida,» jätkab Rotmeister. «Kuu aega hiljem ostsin endale juba esimesed kettad, kaks kuud hiljem käisin esimesel pisemal võistlusel ja sealt see läks. Nüüd on nii, et sel suvel on hetkel ainult kolm võistlustevaba nädalavahetust olnud.»

Asjaarmastajast elukutseliseks rühib Rotmeister üsna tänapäevasel moel ehk vaatab videokeskkonnast Youtube'i tippmängijate võistlusi ja üritab nähtut metsa vahel ellu viia. «Olen rahulikult mänginud ja analüüsinud enda mängu. Minu puhul on see toiminud. Ma pole mitte kuskilt kunagi ühtki trenni võtnud,» tunnistab Rotmeister.

Tänaseks on õhinaga oma meelisalast jutustav Rotmeister väisanud kettaradu kümnes välisriigis, sealhulgas ala sünnimaal USAs ning lisaks lähiriikidele ka näiteks Prantsusmaal ja Itaalias. Oma seniseks tippsaavutuseks hindab ta mulluse EuroTouri – Rotmeistri sõnul osalesid seal tippmängijad üle Euroopa – hooaja üldarvestus saadud seitsmendat kohta.

Rapsida ei maksa

«Hästi paljudel on alguses see, et kurat, ma ei oska, ma ei saa hakkama, küll see ketas läheb vasakule metsa, küll paremale metsa... See kõik tuleb ajaga,» julgustab Rotmeister, et pühapäevaloopijast profiks pürgimisel tasub varuda kannatust. «Minulgi on veel kolm aastat hiljem kõvasti õppida ja tarvis trenni teha, et täpset kätt saavutada.»

Nagu teistegi spordialade puhul, tuleb ka disc-golfi vilumuse tekitamiseks palju mängida. Lisaks toonitab Rotmeister, et väga oluline on mängu ajal mõelda, kuhu sa tahad visata – rapsida ja jõuga panna ei maksa. Samuti tuleb teada, kuidas kotis olevad kettad lendavad.

«Minu võistluskotis on üle 20 ketta ja igal neist on erinev lennutrajektoor. Selle jaoks on hästi oluline minna lagedale alale ja üritada kõikide ketastega ühesuguseid viskeid teha, et näha, kuidas mingi ketas lendab. Kui lähen kuskile uuele rajale ja näen, kuidas see kulgeb, siis tean kohe, millist ketast oma kotist valida.»

Eelnev nõuanne kõlab kui tõsine teadus, ent tegelikult võib disc-golf olla lihtsalt mõnus suvine viis sõpradega Eestimaad avastada. Jagub ju kettaradu saartelt Alutaguseni ja Tallinnast Võruni ning algajale piisab ühest kettast, mille hind jääb 10-15 euro vahele.

Disc-golf

Disc-golf on sportmäng, kus mängijad peavad võimalikult väheste visete arvuga spetsiaalse lendava taldriku viskama disc-golfi korvi.

Mängu võitjaks on see, kes väiksema visete arvuga läbib etteantud raja, mis tavaliselt koosneb 9 või 18 korvist.

Mäng sarnaneb oma põhimõttelt tavalise golfiga, selle vahega, et palli ja kepi asemel on ketas ja spetsiaalne kettidega korv.

Allikas: www.discsport.ee