Pronksmedali teeninud Erika KirpuFoto: MERILI LUUK
Vehklemine
20. juuli 2014, 21:24

MM-pronks Erika Kirpu: Tänan neid, kes mu emotsioone talusid. Olen raske inimene, ma tean seda. (6)

Kaasanis toimuval vehklemise MMil ei võitnud Eesti epee individuaalvõistlusel kahte kulda, nagu mullu, vaid ühe pronksi. Medalivõitja Erika Kirpu särab, otse loomulikult, nagu päike. Jah, on tema õhtu, olgugi et medal pole kõige kirkam. Hele naer ei taha Kaasani tennisehallist lahkuda.

Erika, palju õnne! On see pigem võidetud pronks või kaotatud kuld?
Võidetud pronks. Kahju on sellest viimasest matšist, kus jäin Britta Heidemannile alla. Tundsin end kui laps. Samas tegin väga häid matše. Olen õnnelik, et sain oma raskustega hakkama.

Tavaline inimene ei suudaks vist olukorras, kui tead, et medal on käes, üldse keskenduda.
Mul olid ka pisarad silmas. Siiamaani ei suuda seda uskuda. Ei jõudnud veel aru saada, mis toimus. Enne poolfinaalmatši hakati meid edasi-tagasi tirima ja ma ei saanud matšiks keskendudagi. Mõtted läksid siia-sinna. Aga olen rahul.

Esimene õnnitleja oli vist su poiss-sõber Grigori Minaškin (mullune judo U23 EMi pronksimees – toim)?
Jaaa! Ta oli väga õnnelik minu üle, kogu südamest! Medaleid me ei loe õnneks, aga mul oli väga hea meel, et ta oli hingega mulle kaasa elamas ja mind jälgimas. Elas üle minuga koos üle mu rasked momendid ja tujud.

Sa oled alati jäänud kellegi varju. Nüüd oled sa lõpuks Eesti esimene. Ilmvõimatu?
See ei ole siht, et olla Eestis esimene. Olen kogu aeg seda öelnud, et kõigepealt võistlen iseendaga,. Olen öelnud, et töötan tuleviku nimel. Olen nii hea hooaja järel endaga meeletult rahul.

Uskusid sa enne võistlust, et medal tuleb ära?
Ma ei mõelnud selle peale, kuid olin niivõrd enesekindel. See aitas mind. Ennast pjedestaali peal ma ei näinud. Ma vist nutsin seal ka, eks (naerab)?

Kaheksandikfinaalis oli sul vastas ju maailmameister Julia Beljajeva. Võttis aega, aga olid tast üle. See sind närvi ei ajanud?
Olen ju EMil Kristina Kuusega vehelnud – tuttav olukord ja seetõttu lihtsam. Aga Julia polnud nõrk vastane. Mul ei olnud mingit printsipiaalset hirmu. Mina läksin võistlema, võitlema ja võitma!

Täna oli su kõrval kaks treenerit – lisaks isa Viktorile ka meeste koondise peatreener Igor Tšikinjov. Millest see tuleneb?
Tahangi tänada mind sel hooajal aidanud meeskonda: Tšikinjov on Tallinnas mulle jõusaalis tunde andnud. Nikolai Novosjolov on mind väga palju aidanud ja isa on loomulikult kogu aeg mu kõrval. Olen neile tänulik, et nad suudavad minu emotsioone taluda.
Ma olen raske inimene, ma tean seda. Kogu aeg tekivad probleemid, aga nad suruvad need maha. See aasta on raske olnud. Lõpetasin TTÜ õigusteaduskonna bakalaureuse. Lihtne ei olnud, aga õnneks lõpetasin selle ära. Premeerin end medaliga. On mõtteid edasi minna õppima. Uurin, kuhu saaks. Sport ja vehklemine on aga minu järgmise olümpiani prioriteediks. Sellele pööran peamise tähelepanu.

Maailma kolmas tunne on vist eriti võimas tunne?
Ei tea, ei tunne veel. Täna kõik valutab. Ei tea, mis minuga juhtus. Matšide ajal andis kõik tunda, emotsioonid läksid valla. Tahaks lihtsalt visata end pikali kuskile ja olla ning nautida. Õnneks naiskonnavõistluseni on veel aega. Ma ei karda, et ma ei jõua taastuda. Panustan end täielikult sinna.

Aga medalipidu tuleb kodumaale jõudes suur?
Ma ei jõuagi tähistada! Jõuan Tallinnasse koju alles 31. juulil, sest külastan Moskvas vanaema, vanaisa ja venda. Siia nad tulema ei hakanud, oleksin ehk närvi läinud. 2. augustil lähen juba USAsse laagrisse.

Rio de Janeiro olümpiaks sa ilmselt madalaid sihte sa ei sea?
Sain aru, et ei tohi üldse madalaid eesmärke seada. Tuleb anda endast maksimum. Küll neid medaleid tuleb veel!