Jalgrattasport

Mägiratturid jagasid kulda ja karda aegade vingeimal rajal 

Mart Treial, Jõulumäe, 21. juuli 2014 07:00
ÜLE KIVIDE KULLA POOLE: Martin Loo kohanes rocky garden’iga paari ringi järel. Foto: Arno Saar
"Mägirattakross ei saa olla nagu soojendusjooks staadionil, et lähed jooksutossuga peale. Kogu aeg peab ikka jalg värisema," selgitas tänavuste maastikujalgratta olümpiakrossi Eesti meistrivõistluste peakorraldaja Sulev Lipp.

Käinud mullustel meistrivõistlustel Keilas ja näinud sealset lihtsat rada, otsustas Euroopas palju reisinud Lipp koos Erki Kukega asja kätte võtta ja nii pandigi tänavu Jõulumäele püsti krossirada, mida rajameistrid ise julgevad nimetada Eesti läbi aegade kõige tehnilisemaks.

Samal teemal

Pärnumaal Jõulumäe kaunite mändide vahel kulgenud ligi viie kilomeetri pikkuse raja puhul tasub esile tõsta niinimetatud rocky garden’it ehk kümmekonna meetri pikkust kitsast erisuguste betoonplokkidega asustatud ala, üht talvisel ajal palju kelgutamisrõõmu pakkuvat järsku laskumist ning palkide ületamist. Lisaks oli sportlastel palju nikerdamist metsa vahel ja loomulikult üksjagu tõuse.

Rajameistritele jagasid tervitusi ja kiidusõnu ka mõlemad eile Eesti meistrikulla kaela saanud ratturid, iganädalaselt rahvusvahelisel areenil võistlevad Martin Loo ja Maaris Meier. "Väga lahe rada on tehtud, mulle meeldis! Tehniliselt võib tõesti olla üks raskemaid," lausus 12. korda Eesti maastikukrossi meistriks kroonitud Meier.

Argpükside tee

"Maastiku arvesse võttes kindlasti raske rada, lühikesed ja järsud tõusud ning laskumistele ehitatud lisatakistused," loetles mäekõrguse ülekaaluga oma kuuenda Eesti meistrikulla noppinud Loo raja omadusi. Eraldi tõi ta esile eelpoolmainitud järsu laskumise, mida võis umbes kümnesekundilise lisaringi arvelt vältida ja valida ohutuma ehk, nagu rajal olev silt teatas, argpükside tee.

"Kui sinna üles jõudsid, ega seda puust planku kohe ei paistnudki, võib-olla see nagu pani natukene mõtlema," sõnas Loo laskumise kohta, mida eelkõige vältisid esiamortideta rattaga rajale läinud sõitjad, teiste seas hõbemedali kaela saanud Caspar Austa.

"Samamoodi need kivid (rocky garden – M.T.), vihmaga oli sinna kuigi palju pori peale kantud. Isegi läksin sinna alguses ettevaatlikult, ei osanud täpselt oodata, mis või kuidas seal on. Esimesed paar ringi seal natuke puterdasin ka."

Vapralt kõik viis ringi argpükside teed vältinud Meier nimetas laskumist naerulsui vahvaks hüppamiseks. Temale esitasid suurima väljakutse hoopis libedate palkide takistus. "Seal polnud suurt võimalust kukkuda, aga küsimus oli, kuidas sealt puhtalt üle saada, et mitte sekundeid kaotada."

MK-tasemeni veel ei küündi

"Meil ei ole seda tõusu võtta kuskilt," tõdeb Portugali rattaklubi Saertexi värve esindav Meier. "Sellega langeb ära variant pikemaid tehnilisi laskumisi teha."

Teiseks, sõitjate tase. "Kui Eestis see tase nii kõrgeks ajada ja päris MK-tasemel rada teha, siis ilmselt oleks stardirivi väga tagasihoidlik," arvab Eesti ainuke profimägirattur, Itaalia klubi Merida sõitja Loo. "Tuleb arvesse võtta ka kohalike sõitjate ­taset, ei tasu asja liiga hulluks asja ajada. Arvan, et see aasta korraldajad tegid head tööd ja võtsid maksimumi Eesti maastikust."

Võitlus sinimustvalge särgi nimel

Jõulumäe rada oli tõesti vinge, kuid kullakonkurents kahjuks mitte. Nii Loo kui Meier rebisid konkurentidega otsustava vahe sisse esimese ­ringiga, nii et võitjates enam kahtlust ei tekkinudki. Mõistagi jäid sportlased oma sooritusega rahule.

"Tundsin, et olen sellel rajal tugevam kui teised," lausus Meier pärast võidukat finišit. Tasuks karjääri 12. Eesti meistrikuld mägirattasõidus. Kas 31aastane mägirattur oskab veel justkui rutiinsest saavutusest rõõmu tunda? "Loomulikult! Iga aasta on uus ja iga aasta on hästi palju tööd. Peab rõõmu tundma, muud moodi ei saa," säras Meier.

Meeste eliitklassis teistele kandu näidanud Loo tõdes, et kodumaal võistlevate kaaslaste tase pole päris see, ent kindlasti ei võtnud ta eilset võistlust poole gaasiga. Mõlemat võitjat motiveeris ennekõike meistritiitliga kaasnev sinimustvalge särk, mida saab uhkusega välismaal kanda. "Tükike Eestit on kogu aeg kaasas," ütles Meier.

Nii Meierit kui Lood ootab tänavu veel üks väga tähtis start – kuu aja pärast Norras algavad maailmameistrivõistlused. Lillehammeris soovivad nad eelkõige ületada ennast. "Eelmine aasta olin 19. Vaatamata kevadisele vigastusele tahaks selle tulemuse üle sõita," avaldas aprilli alul rangluuoperatsioonil käinud Loo.

"Luu on kokku kasvanud, aga vorm pole kindlasti päris see, mis ta ilma rangluumurruta oleks olnud, ent vaikselt läheb paremaks, tulemused samamoodi. Jätkuvalt loodan hooaja lõpus veel paremas hoos olla kui praegu."

Mägirattakrossi Eesti MV

Meeste olümpiakross: 1. Martin Loo, 2. Caspar Austa, 3. Erki Kukk.

Naiste olümpiakross: 1. Maaris Meier, 2. Greete Steinburg, 3. Kristel Koort.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee