MMil 8. koha teeninud epeevehkleja Sten Priinits: "Mind ei saa raamidesse suruda!" (2)

Eesti vehklemiskorüfee Endel Nelise lapselapsel Priinitsal polnud väikesena suurt valikut. Treenerist ema Helen ta Haapsalus vehklemissaali kaasa võttis ning sinna ta jäi. Kõhklusteta.

"Ema ja onu on minuga roppu moodi vaeva näinud. Samas on mu kehalised parameetrid head, et ükskõik, mida ma ka ei teeks, ikka oleksin spordi juures. Tennisist näiteks," arvab ta, lisades, et vahel on siiski lemmikalast kopp ees.

"Kui läksime ühel nädalavahetusel Haapsalusse MK-etapiks valmistuma ning astusime Haapsalu gümnaasiumi saali, kus ma olen sportlaseks tehtud, valdasid mind negatiivsed tunded. Trennid läksid väga halvasti – mõtlesin, et kas ma polegi suureks saanud ja olen ikka siin?"

Kaks aastat vigastusi

Ometi on olnud tippujõudmise tahe niivõrd suur, et käega löömine tundub mõttetu. "Treener Igor Tšikinjov ütleb, et meeste epee hakkab 25. eluaastast, nüüd ma olen 26. Järelikult on toimunud lõpuks ometi progress," tunnistab ta, et pole elu saavutusest ise niivõrd üllatunud.

Loorberite lõikamist tuli aga pikalt oodata – 2012. aasta Heidenheimi MK-etapil kukkus ta sedavõrd õnnetult, et purustas randmes kaks sidet. Olukorra tõsidust mõistis ta alles päev hiljem.

"Kukkusin, kuid vehklesin edasi ja võitsin otsustava torkega matši. Järgmisel päeval loositi mind Nikolai Novosjoloviga kokku, kuid oli nii valus, et ei suutnud isegi mõõka käes hoida," meenutab ta. Eestis selgus aga, et vehklejal pole tervisekindlustust ning alaliit nõudis Priinitsa operatsioonikulude tasumist mehelt endalt.

"Saatsin nad kuu peale. Lõpuks leiti raha. Kusjuures käisin veel katkise käega EMil ära, siis läksin operatsioonile. Kätekõverdusi ei saanud teha, vehelda sai," mäletab võitlejahingega raudmees.

Internetipokker aitab raha teenida

Kaua ta puhata ei suutnud, vaid niipea, kui kips ära võeti, tormas trenni ja vehkles vasaku käega. Ranne ei liigu aga senimaani korralikult ning segab osades torkefaasides. Vigastuspausilt naasnuna sai ta Stockholmi satelliitturniiril veel poolhella käega 3. koha, kuid taas tuli mõõn, valu läks õlga ning samas polnud ei raha ega treenerit.

Kuni eelmise aastani, kui Novosjolov tõi Eestisse treeneriks Igor Tšikinjovi, kellele Priinits on igavesti tänulik. "Igor pani mind teisiti mõtlema. Ta on absoluutne tipptase, kes viljeleb täiesti teistsugust ideoloogiat. Lihvib mind kui teemanti," muigas ta.

Rahalist abi sai Priinits emalt ning internetipokkerist! "See on action, kuid sellega on võimalik teenida raha, millega saan teha sporti. Niipea kui mulle seda tutvustati, hakkasin kohe mängima ning tunnistan, see on mind paljuski aidanud!" on ta aus. "Ema arvates rikub see mu psüühikat, kuid samas treenib mind, kuidas säilitada õigete otsuste tegemisel külma pead. Nagu vehklemises!"

Võistlustel kasutab ta joogaõpetajast õe abi. "Ta on õpetanud kolmanda silma harjutusi, kuidas enne võistlust keskenduda. Otsin väga vaikse koha ja mediteerin," kirjeldab ta. "Ma olen selline inimene, kes suuri ebaõnnestumisi põeb väga palju. Olen asja arutanud ka psühholoogidega, kuid sport on selline, et kord on tõusud ja mõõnad. Kaotusi tuleb ikka rohkem."

Samas tunnistab Priinits, et askeetlikku eluviisi ta ei talu. "Isegi kui ma tean, et mul on hommikul trenn ja mul on hea sõbra sünnipäev, siis ma ei saa teda üle lasta. Kindlasti vaidlevad paljud sellele vastu, kuid et ma pühenduksin vaid spordile, oleksin täiskarsklane, käiksin nööri peal – ei! Mind ei saa suruda raamidesse! Mulle meeldib see vabadus – ma teen seda, mis mulle meeldib, mitte et mind kästakse!"

Tallinna Ülikoolis kehakultuuri õppiva vehkleja sihid on selged – kahe aasta pärast toimuvaks Rio de Janeiro olümpiaks kool ära lõpetada ning loomulikult olümpiale jõuda. "Ma tean, mida ma suudan ja milleks ma võimeline olen. Kui ma kaks eesmärki täidan, olen õnnelik inimene!"