ALATI KOOS: Epeenaiskond läheb Kaasani MMil võiduka lõpuni. Foto: AFP
Vehklemine
23. juuli 2014, 07:00

KUULIKINDEL EPEENAISKOND – rinnakaitsmetest võitlusvaimuni

Eesti epeenaiskond asub täna varahommikul Kaasani MMil võitlusse kõrgete kohtade eest. Selleks, et piigade kallimad ei kardaks nende füüsilise tervise eest, heidame pilgu vehklemise köögipoolele ja teeme selgeks, kas naised on lihtsalt väga tugevad või aitab neid kuulikindel varustus.

Ilmselgelt on vehklemisvarustus aja jooksul palju muutunud ning kui paarkümmend aastat tagasi võis relva katkiminekul ka surma saada, siis nüüd on kõik võistluste eel sajaprotsendiliselt kontrollitud ja relv ise nii terav pole. Ometi võib tabamus olla nii kiire ja kohene, et hoop annab tunda.

Tulnukatissid või kaitsev kookon?

Tõestuseks demonstreerib Kristina Kuusk väikest laiku kaela all. Kirpu muigab, et Irina Embrich pani talle jalga sarnase lataka. "Me oleme nalja teinud, et iga sinika peale peaks henna tegema. Täpselt nii kaua kui kestab sinikas, on autori allkiri peal," muigab ta.

Naiselikkuse kaitseks on olulisim aga rinnakaitse, mis meenutab kipssilikoonrindu. Maailmameister Julia Beljajeva meenutab, et kord spordisaalist välja tulles olid teda näinud väikesed lapsed hakanud itsitama. "Jah, lapsed lähevad elevile. Naeravad, et neil on tissid," lisab Irina Embrich.

"Mina ütleks, et tavainimese mõttes on meil nagu rinnahoidja, T-särk ja jakk, millel tõmbad luku kinni. Varustuse materjal on väga tugev, kui näppude vahel katsuda, siis ta meenutab rallisõitjate varustuse all tulekindlat šifooni," tõdeb Kuusk.

Nägu kaitseb mask, mida siinkirjutaja väga kaua peas ei suuda hoida – nähtavus on piiratud ja õhk saab otsa! "Hingata on tõesti raskem. Pehmendused on sees ja mask kaalub ka päris palju, ruutudest on raske läbi näha. Aga me harjume ära," kinnitab Embrich. "Vanasti polnud pehmendusi, mask oli väga tihti vastu nina. Küll oli siis lõua all ruut, nina oli sinine ja sügeles," meenutab ta.

Liigume edasi. Epeevehkleja tähtsaim vara on ju siiski relv, mida on vastavalt erikäelisusele ka erinevat sorti. Kuigi mõõk tundub kaalult kerge, on seda üpris raske pikalt enda ees sirgelt käes hoida. Mõtle siis veel hüpata, samal ajal end kaitsta ja torgata!

Lemmikrelv tõi pronksmedali

Selgub, et käepidemeid on samuti erinevaid – püstolid ja pikemad pulgad. "See tekitab kohe teistsuguse vehklemisstiili. Rootslastest (kaheksandikfinaalis kohtutakse just nendega – M.L.) kaks vehklevad nii. Pulk teeb nende relva pikemaks ja siis kui sirutad ise kätt, ei saa teda torgata, sest ta kaitseb ära. Nii tuleb automaatselt seista kaugemal ja seda kõike jälgida."

Tüdrukud selgitavad, et vahel kestavad relvad kaks aastat, kuid mõnikord lähevad üldse pooleks. Embrich meenutab, kuidas kord reisilt tulles läks kott nädalaks kaduma. "Kui ma koti lahti tegin ja sisu nägin, hakkasin nutma. Mis tegite sellega? – Relvad olid kõik paindes nagu L-täht ja läksid nädalaga katki. Pidin siis uued ostma," tõdeb ta.

Embrich muigab, et tegelikult lähevad lemmikrelvad ka kiiremini katki kui teised. "Mõni seisab kapis kaks aastat, sest ei kasuta seda. Mõnikord vahetad tera ära, relv on sama, aga tunnetuselt hoopis teistsugune. Siis kas harjud ära või üritad teistpidi panna," lisab ta. Kirpu kinnitab, et pronks teeniti samuti lemmikrelvaga.

Relva oskavad kõik peale Beljajeva ka ise parandada ja kokku panna. "Eks ta paras mehaanika ole," arvab Kirpu.

Oskustele ja varustusele vaatamata on kõige tähtsam siiski võistkonnavaim – "Kaasaelamine tekitab võistkonnas hinge. Tekib selline tunne, et kõik võistlevad ühe asja eest," kirjeldab Kirpu. "Sa kuulad, mida su võistkonnakaaslased või treenerid ütlevad. Kui keegi näiteks istub telefonis või vaatab teises suunas, siis on selline tunne, et keegi ei tahagi võitma minna. Toetame üksteist täielikult," kinnitab Kuusk.

Võistkonnavõistluseni on jäänud 12 tundi.