Spordiblogi

Merili Luuk | Hõbemedaliga lõppenud päev vehklemisel ehk hingestatud emotsioonide sadu Kaasanis (2)

Merili Luuk, Kaasan, 24. juuli 2014, 21:38
Eesti epeenaiskondFoto: GRIGORY DUKOR
Eesti vehklemiskoondis on väike, eriti võrreldes teiste riikidega. Kui seitse medalit võitnud Itaalial on esindatud nii florett, espadron kui epee ning neil on kaasas terve tiim, alustades massööridest, lõpetades isikliku kaameramehega, on Eestil ainult epeevehklejad ning üks sõbralik massöör.

Ometi tuleb neli vehklejat esikümnesse ning me võidame kaks medalit. Ühe pronksi, teise hõbeda. Mis ime läbi? Kuidas? Vastus: vaatamata rahanappusele teevad need sportlased oma ala hingega.

Samal teemal

Kõrvaltvaatajale võib see tunduda üks varvastel tippimine ja aeg-ajalt kuskile hella kohta suskamine, kuid pärast seda, kui olin õite mitu minutit mõõka sirgelt käes hoidnud, hakkas valus. Neil on kogu aeg valus. Sinikaid võib olla palju, kuid see ei heiduta – emotsioon on tähtsam.

Kolmapäeva hommikul Kaasani tennisehallis varahommikul kohtumist Rootsiga jälgima asudes adusin, et emotsioon, mida vehkleja või vehklemise vaataja saab, on teistsugune korvpalli, jalgpalli või ükskõik, millist muud spordiala jälgides.

Ühel hetkel olin pressitribüünil ise see, kes iga torke ajal veidi oma kohal liikus (olen küllaltki lühike ning tribüünil niikuinii istuda ei saa, sest muidu ei näe ma rada), möödatorke korral kedagi sajatas ning õnnestumise korral ennastunustavalt plaksutas. Jalgpallis näeb väravaid niivõrd vähe, korvpallis on küll korve rohkem, kuid kas ma neli veerandaega järjest suudaksin iga korvi peale nii õhinasse minna? Vaevalt.

Veerandfinaalis Hiina vastu hakkasin iseenesest tüdrukutele kaasa karjuma, sest tundsin, et nii on vaja. Irina Embrichi ärevatel torgetel viskasid tribüünil istuvad Vene ja Itaalia ajakirjanikud juba mind mõtetes nooltega, sest hääl, mis välja tuli, summutas nende ülekanded. Karjumine ja kiljumine oli niivõrd ehe.

Kui matš Hiina vastu läks lisaajale, läksin pressitribüüni ette ahhetama. Teadmine, et ühest torkest sõltub ka minu tööpäev – olgem ausad, kes ikka nutuse ninaga hea meelega intervjuud annaks – oli häiriv, kuid fakt, et kogu naiskonna tehtud vaev võib sellesama torkega vastu taevast lennata, veel segavam.

Panin silmad kinni ning sellest ehk piisas. Punane tuli põles ning Irina Embrich oli otsustava torke ära teinud. Sellest hetkest ma teadsin, et Eesti naised on ühed kanged piigad ning vene juurtega pikituna võib see kaugel Tatarimaal üha enam kasuks tulla. Paraku soosis saatus taaskord Venemaad ning Eesti epeenaiskonna maailmameistritiitlit tuleb veel veidi oodata. Kuid ega see tulemata jää, sest hinged on naistel kuldsed!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee