Spordiblogi

Märt Roosna | Kas Venemaa sportlastega semutseda ihkavad Aivar Pohlak ja korvpalliliidu juhid on tõesti munadeta mehed? (24)

Märt Roosna, Emu Park, 26. juuli 2014, 14:00
Aivar Pohlak.Foto: ARNO SAAR
Eesti riik ja, julgen öelda, ka suurem osa ühiskonnast mõistab Venemaa tegutsemise Ukrainas hukka, kuid nii jalgpalli- kui ka korvpallikoondised kavandavad idanaabriga sõpruskohtumisi ega näe selles probleemi.

Alustuseks kaks küsimust:
1. Kas sõprusmänge ei tuleks pidada nendega, kes on... noh, sõbrad?
2. Kuidas suhtuksime meie sellesse, kui Venemaa oleks analoogse „iseseisvussõja" sütitanud Eestis, Narva ja Sillamäe oleksid idanaabri kodanike palvel ja kaitseks okupeeritud, langenute arv oleks paisunud juba neljakohaliseks, sõjapõgenikke oleks mitusada tuhat ning siis teataks näiteks Soome, et kavatseb pidada Venemaaga sõpruskohtumisi jalgpallis, korvpallis või mis iganes spordialal.

Samal teemal

Et põhimõtteliselt nad Venemaa tegutsemist Eestis heaks ei kiida, kuid spordivõistluste asjus ärgu keegi prääksugu, sest sport on sport ja poliitika on poliitika. Kas meile ei tunduks, et meid on reedetud ja üksnes verbaalne toetus on silmakirjalik näkku sülitamine?

Kusjuures ma ei ole nende sõpruskohtumiste suhtes ka ülearu emotsionaalne. Minu arust on järjest kuhjuvate laipade hunnikut arvates antud hetkel kohatu pidada Venemaaga sõpruskohtumisi, kuid ega iseenesest sellest maailm seisma jää. Küll aga tahaksin küsida vastavate alaliitude presidentidelt Aivar Pohlakult ja Jüri Rataselt: kas ja kust jookseb see piir, kus mantra „ärgem segagem sporti ja poliitikat" enam ei kehti?

Et kui Krimmi okupeerimine pole piisav põhjus, siis kas terve Ukraina vallutamine juba oleks? Või oleks vaja rohelisi mehikesi ka Lätisse? Või koguni Eestisse? Või siis tõesti kuulutaksid Pohlak ja Ratas isegi ülalmainitud musta stsenaariumi korral, kus sõjategevus lahvataks ka Eestis, et stopp-stopp poisid, paneme nüüd püssid korraks kõrvale, teeme kahepäevase vaherahu, grillime vorstikesi ja peame muhedalt sõprusvõistlusi ja pärast tapleme edasi, sest jumala eest ei tasu poliitikat (mõtteharjutus harrastusfilosoof Pohlakule: kas sõda on tõesti poliitika pikendus või siiski midagi enamat?) ja sporti (aga ka kultuuri, majandust ja mida kõike veel) omavahel sassi ajada?

Lugupeetud alajuhid, kuhu see piir geograafiliselt tõmmata? Ja veel võiksid ärme-segame-mantra korrutajad katsuda lahti selgitada oma sõnumi sisemise loogika – mis on see argumentatsioon, et praeguses olukorras, kus hukkunuid on juba üle 1000, endiselt ei tohi segada üht teisega? On's sport (või kunst jne) tõesti inimelust suurem, tähtsam, eraldiseisvam?

Kontrastina uudistele Eesti sõprusmängude kohta sai eile meediast lugeda ka teadet Leedu kossuklubide Lietuvas Rytase ja Klaipeda Neptunase Idaliigast loobumise kohta. Mis seal ikka pikalt kommenteerida: ju on sealkandis ohutunne tugevam või siis lihtsalt otsustajate munad suuremad.

Kui jalgpallurid on oma sõprusmängu kavandanud juba pikalt ega ole lihtsalt olukorra halvenedes taibanud või julgenud pidurit tõmmata, siis kossukoondisele sadas võimalus kaela hiljuti üllatuslikult – tuli kutse ja juba teisipäeval tuleb Moskva lähedal kohal olla. Ma küll ei tea täpseid asjaolusid, aga vägisi jätab see mulje, justkui helistaks keegi mitte väga hea tuttav ja kutsuks sünnipäevale, mis algab juba tunni pärast.

Põhjust selliseks lühikeseks etteteatamiseks pole vaja kaugelt otsida: ju teatasid paljud varem kutsutud, et ei saa ühel või teisel põhjusel kohale ilmuda, ning seejärel tuli ette võtta külaliste B-nimekiri. Vaevalt, et kõnealuste sõpruskohtumiste puhul „Seagali" tehakse ehk need ära jäetakse, aga oleks ääretult sümpaatne, kui mõni julge, põhimõttekindel ja suurt pilti nägev mängija teataks, et tema südametunnistus ei luba osaleda. Mehed, te olete kõik ikkagi ise otsustajad, mitte galeeriorjad!*

Kahjuks tundub, et liiga paljude inimeste meelest on oht möödunud ja kangesti tahaks tagasi langeda mugavustsooni. Naljakas on lugeda maailma jalgpalliliidu FIFA selgitust, et Venemaalt 2018. aasta MMi äravõtmine ei lahendaks probleemi. Kallid härrad vutijuhid, teil on absoluutselt õigus, eraldi võttes ei lahenda ükski sanktsioon tekkinud kriisi. Kuid ainsaks mittesõjaliseks lahenduseks saab olla agressori täielik isoleerimine ja siinkohal ei saa teha mingeid mööndusi.

* Härra Kaur Kender, ausõna ma ei ürita kellegi üritust ära solkida, vaid lihtsalt tunnen oma naiivsel kombel muret maailma turvalisuse pärast.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee