VEELAUD ANNAB TIIVAD: Martin Bachmann näitas laupäeval Männikul, et ka veelaudurid oskavad lennata.Foto: MATI HIIS
Spordivaria
30. juuli 2014, 08:49

Väljasuremisohust EM-pronksini ehk Lugu Eesti veelauaspordist

Hiljuti Poolas toimunud Euroopa veelaua meistrivõistlustelt Eestile pronksmedali võitnud Martin Bachmann tunnistab, et medaliga naasmine ei kuulunud meie neljaliikmelise koondise plaanidesse.

"Läksime sinna enam-vähem vaatama seda võistlust, kuidas korraldus ja muud värgid on," sõnas Eestile aegade esimese veelauamedali toonud Bachmann. "Mul ei olnud eesmärki seal midagi saavutada, lihtsalt proovida sõita, aga tuli välja ja läks hästi!"

Samas pole mingi ime, et 30aastasel Bachmannil võistlus hästi välja tuli, sest ekstreemspordiga on mees sina peal juba noorest east. Tõsi, alguses küll rohkem lumel ja ratastel.

"Suveilmaga ma ei suutnud seal välirulapargis olla, sest nii palav oli. Pigem tahad kuskil vee ääres olla. 2000ndate alguses hakkasime Tartus Emajõel paadi taga sõitma, seda sai tehtud päris mitu suve," kirjeldab ta oma veelauduri-karjääri algust.

Ent me oleks ilmselt medalita, kui jäänuks tulemata üks oluline tehniline uuendus veelauasõidus. Nimelt neli-viis aastat tagasi hakkas levima kaablisüsteem – ehk paadi asemel veab sportlast hoopis vee kohal kõrguv tross -, mis Bachmanni sõnul oli kui elustav elektrišokk hinge vaakuvale Eesti veelauaspordile.

"Vanasti sõideti paadiga, siis pidi endal paat olema, kütust läks väga jõhkralt ja aega kulus terve päev. Nüüd lihtsalt tuled parki, võtad kaabli kätte ja lähed vee peale. On lihtsamaks ja kõvasti odavamaks läinud," selgitas suvel pea iga päev veel hullav Bachmann kaabli eeliseid.

Et ala on Eestis nõnda noor, siis mõistagi puuduvad meil rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised tingimused. "Ega maailmas väga ei teata, et Eestis ka tegeletakse selle asjaga," lausus Bachmann. "Meil on ainult väikesed kaablid, paadiga ei sõida põhimõtteliselt keegi - mujal maailmas on paadisõit ka väga kõval tasemel. Suurt ringkaablit meil ei ole üldse. Näiteks Poolas kohalikud rääkisid, et neil on halvad tingimused - ainult kuus suurt kaablit. Meil pole ühtegi."

Iseõppinud, hästi õppinud

Samuti pole meie tippveelauduritel ühtki treenerit või muud taustajõudu. "Poolas EM-il olid ikka tõsised vennad, treenerite ja massööridega," kirjeldas Bachmann. "Meie vaatame ise teiste välismaa sõitjate pealt ja videotest ning proovime järele teha."

"Hüpetel ja slideritel (libistamiseks mõeldud obstaakel – M.T.) meie paremate sõitjate tase tegelikult väga alla ei jää, sest neid saame siin harjutada kõvasti. Suurel kaablil on airtrikid ehk siis niisama õhku hüppamised – see on meile natuke harjumatu," ütles ta.

Lisaks trikkidele vajavad veelaudurid tugevat füüsist, sest trossi järel liuglemine pole teps mitte nii lihtne kui kaldalt võib tunduda. Teine oluline omadus on koordinatsioon, sestap on tähtis teha ka akrobaatika- ja batuuditrenne.

Hulljulged kaugele ei purjeta

Ekstreemsport ja hulljulgus käivad reeglina käsikäes. Nii ka veelaua puhul, ent hoopis tähtsam on Bachmanni sõnul mõtlemine. "Teatud piirini saab hulljulgusega, aga kui tahad keerulisemaid asju, siis pead ikka läbi mõtlema. Tavaliselt need, kes väga hulljulgelt peale lähevad, lõhuvad end kiiremini ära ja lõpuks ei saagi asjaga enam tegeleda."

Samamoodi tasub Eesti veelauduritel plaani pidada, mida teha, kui päike läheb pilve taha ning veekogud sulguvad jääkaane alla. "Osad sõidavad lumelauaga või suusaga mäe peal. On ka selliseid vendi, kes vedelevad talvel või teevad mingit täiesti suvalist sporti ja siis suvel panevad jälle laua alla," kirjeldab Bachmann meie veelaudurite talve. "Need, kes tõsisemalt tegelevad, lähevad talveks soojale maale. Kõik profisõitjad elavad Tais või kusagil Aasias."

Viimastel talvedel lumel sõitmiseks mitte liialt palju aega leidnud Bachmanni sõnul on noorte poiste puhul näha, kuidas lume- ja veelaud täiendavad teineteist. "Aitab kaasa kõvasti, aga natuke on ikka erinev. Osad head lumelaudurid mõtlevad, et teevad vees täpselt samamoodi, siis päris nii kohe välja ei tule."

Isiklikest saavutustest enam läheb neljandat suve Rahingel veelauaparki edendavale Bachmannile korda aga ala üldine areng Eestis, sestap ta end tippsportlaseks ei nimeta ega väga suuri sportlikke ambitsioone ei oma. "Proovime järelkasvu arendada - meil on trennid seal - ja võistlusi korraldada, et veelauaelu käiks."