Hugo Tipner | MM jäägu Venemaale! (15)

Veelgi olulisem kui spordi ja poliitika omavaheline kokkupuude näikse olevat samaaegne spordi ja poliitika omavaheline alatine lahusus.

Lühidalt: jalgpalliväli ei ole olemuselt poliitiline ega tohi lasta end eksitada sisenevatest elementidest (näituseks häälekad üleskutsed võtta Venemaalt MM-i korraldusõigus), mille mõju ei ole suunatud sisemisse kaugemasse tulevikku. FIFA puhul ei ole tegemist organisatsiooniga, kes võiks avalikult vastu võtta otsust pelgalt poliitilistel kaalutlustel, või otsust, millega tahetakse kaasa tuua poliitiline tulemus. Ses mõttes peaks üldine jalgpalliväli jääma iseseisvaks, hoiduma otseste väljaspoolt sisenevate impulsside teisendamisest oma mõttemallidesse.

Liialdades: FIFA-t ei tohiks avalikult Venemaa agressioon isegi huvitada, või kui, siis üksnes emotsionaalsel tasandil, millega ei kaasne otsest sekkumist.

Kummastavalt kõlavad paljude Euroopa juhtivate poliitikute arvamused, et Venemaalt tuleks finaalturniiri korraldus ära võtta. Kummastavalt sestap, et Euroopa poliitikud ei puutu üldsegi asjasse. Pole ju mingi saladus, et FIFA pole ammu ei lääne- ega venemeelne. Lõppenud MM-turniiril osales ühtekokku 209 koondist. Sekka mahub euroopalikust perspektiivist vaadatuna ka kõige robustsemaid, kõige kõhedusttekitavamaid riike.

Kui tahta välja tuua FIFA mingit meelsust, siis see võiks paikneda kusagil Aafrika mandril. Sellest perspektiivist paikneb Ukraina-küsimus kaugel. Nagu Eestis ei tõstatata küsimust, kas näiteks Iisrael peaks turniiril osalema.

Siin peitubki FIFA fenomen – k õ i k osalevad turniiril, kõik peavad sõltumata riigi poliitilisest olukorrast lävima maailma jalgpallijuhtidega johtuvalt demokraatlikest printsiipidest.

Küsimus: kes siis peaks jalgpallimaailmas Venemaa agressiooni hukka mõistma? Inglismaa? Valitsev maailmameister? 209 maast mõistab Venemaa tegevuse kindlasti enam kui kolmveerand tugevalt hukka. Mõned üksikud seevastu toetaksid Venemaad. Kõik on õige, aga ei puutu sugugi asjasse. Nimelt, taustsüsteemid on radikaalselt erinevad – kui väljaspool jalgpalli on sisuliselt kõik valmis meie idanaabri suunas näpuga näitama, siis jalgpalli võime kujutleda kui tugeva ühisosaga eraldiseisvat (kuigi politiseerunud) perekonda, mis ei tee teistele perekondadele ettekirjutusi, isegi kui omavaheline suhtlus on igapäevane.

Sellest hoolimata usun, et retrospektiivselt kahetseb ka Sepp Blatter, et 2010. aasta detsembris anti demokraatlikul hääletusel 2018. aasta finaalturniiri korraldusõigus Venemaale. Toona oli soov ju lihtne – tagada vene oligarhide raha jätkuv voolamine jalgpalliturule. Küllap kahetsetakse, aga enam pole midagi teha. Nüüd võime tõesti tarkadena tõdeda, et otsus oli vale.

Kui aga 2018. aasta turniiri korraldajat muudetakse, tehakse võimalikust pidevast positiivsest mõjutajast lihtsalt ühekordne vahend, ühekordne sanktsioon paljude teiste seas. Jah, FIFA mõjutab kaudselt poliitikat, aga otsene sekkumine peaks olema välistatud. FIFA ei tohiks toetada lääneriikide poliitikat. FIFA ei tohiks toetada Venemaa poliitikat.

Mõtteharjutus: mis järgneks Venemaalt turniiri äravõtmisele? Venemaa koos mõne teise riigiga astub FIFA-st välja. Kuivõrd säärane sanktsioon puudutaks otseselt suurt hulka venemaalasi, oleks sealsetel võimudel veelgi hõlpsam osutada vastuoksselt FIFA politiseeritusele, lääneriikide sekkumisele jalgpalli katuseorganisatsiooni töösse. Mõistagi, Venemaal on raha, luuakse oma liiga ja ollakse sealgi rahul. Jalgpalli MM kannatab. Võimalik sild jalgpalliväljal on lõhutud.

Esitasin endale mõtteharjutuseks lihtsa küsimuse. Kas ma pooldaksin Venemaa korraldamist juhul, kui Ukraina asemel juhtuks olema Eesti. Vastaksin selgi juhul jaatavalt puht neilsamadel põhjustel - see säilitaks mingisugusegi lootuse, et Venemaa poliitladvikuga oleks võimalik lävida ka puhtdemokraatlikel alustel.

(Ebaadekvaatseks) võrdluseks: Pekingi olümpia tegi Hiina ja muu maailma suhtlusele head. Jugoslaavia eemaldamine 1992. aasta EM-ilt tõi kasu üksnes taanlastele ja sedagi vaid sportlikust küljest.