Doping pole vahend edu saavutamiseks, vaid oht, mis hävitab ühiskonna tervist, mälestusi ja usaldust.Foto: ALDO LUUD
Spordiblogi
8. august 2014, 07:00

Ott Järvela | Kõigil puudub igasugune kohustus kedagi uskuda (9)

Kas Vitali Bernatski väidetel Eesti (tipp)sportlaste ulatusliku dopingutarvitamise kohta on tõepõhi all või mitte? Eile avalikustatud Bernatski komisjoni raportist see ei selgunud. Säärane tulem pole üllatav, sest vastava hoiatuse andis komisjoni juht Kristjan Port juba juuni alguses.

Komisjonil polnud ju seaduse jõudu, vaid tegu oli vabatahtliku uurimisega, milles osalemine samuti vabatahtlik. Ühtegi sportlast või treenerit polnud võimalik sundida Bernatski väidete kohta seletusi andma. Enamik endise arsti poolt nimetatutest seda aiaauku kahjuks ka kasutasid.

Järelikult tuleb igal Eesti spordist hoolival inimesel ise oma sisetunde põhjal otsustada, kas Bernatski kohati üpris konkreetsetele süüdistusele vastates „tuima pannud" või (sisulisest) vastamisest sootuks loobunud spordiinimeste, sealhulgas olümpiamedalistide ja nende treenerite juttu tasub uskuda või mitte?

On 99,9% kindel, et ühegi Bernatski raportis nimetatud inimese süüd spordis kehtivate dopingureeglite mõistes tõestada ei õnnestu. Aga ainuüksi süüdimõistva otsuse puudumine ei kohusta mitte kedagi uskuma, et nood inimesed ongi dopingusüüst priid.

Samuti ei pea mitte keegi uskuma, et Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi pole mitte kunagi dopingut tarvitanud. Ükski paber ega (spordi)kohus ei suuda väärata ilusa spordimälestuse määrdumist, kui pidev häma on võtnud inimeselt usu, et mäng oli aus.

Eesti Olümpiakomitee koduleheküljel avaldatud Bernatski raporti 10. leheküljel seisab: "Mingis vormis koostöö aset leidmist Vitali Bernatskiga on kas komisjonile või avalikkusele kinnitanud Margus Kübar, Mati Alaver, Harry Lemberg ja Raul Olle. Aleksander Tammert väitis komisjonile, et ei tunne Vitali Bernatskit ega oma temaga mingit, ka mitte kaudset kontakti. Roland Lessing keeldus komisjoni küsimustele vastamast, Donald Aik-Sild ei soovinud komisjoniga koostööd teha."

Hiljem selgitatakse, et näiteks Alaver loobus komisjoniga kohtumisest ja piirdus kolmelauselise e-kirjaga, kus ütles, et "paraku ei ole minu võimuses avalikkuses liikuva suusasporti, aga ka Eesti spordi mainet tervikuna kahjustava informatsiooni ümberlükkamine". Seda vaatamata Bernatski ülitõsisele süüdistusele, et Alaver ostis tema käest kasvuhormooni Veerpalu ja Jaak Mae tarbeks.

Kübar, kelle vahendusel väitis Bernatski end olevat süstinud 2005. aasta kergejõustiku MMi eel maailmameistriks tulnud odaviskajale Andrus Värnikule keelatud aineid, ei vastanud komisjoni kutsele tulla ärakuulamisele.

Kui spordisangarid võtavad endale vabaduse mitte anda sisulisi vastuseid Eesti spordiloo ilusamaid hetki mustavatele väidetele, siis on see lihtsalt näotu ja ebaviisakas kõigi Eesti spordisõprade suhtes.

Tuleb leppida, et lõplik ja ammendav tõde Bernatski väidete osas ei selgu kunagi. Aga pole vaja leppida, et nii võib minna ka tulevikus. Nagu komisjoni raportis kirjas, on Eesti seadusandlus dopingu osas puudulik.

Raportis seisavad tõdemused "Pole pööratud piisavat tähelepanu selliste õigusnormide ja eeskirjade loomisele, mis võiks tõkestada dopingainete ebaseaduslikku levikut, nende vahendamist ja kasutamist. Tulenevalt õigusliku baasi nõrkusest puudub ka sellekohane tõhus riiklik järelevalve rikkujate avastamiseks ja vastutusele võtmiseks" ja "avalikus mõttevahetuses eelistatakse dopingukasutamise probleemistik pigem maha vaikida kui asja sisu avada".

Need tõdemused on 100% kindlusega tõesed ning ohustavad meid kõiki. Doping pole vahend edu saavutamiseks, vaid oht, mis hävitab ühiskonna tervist, mälestusi ja usaldust.