"Esimesel aastal jäin võistlustele sõites peaaegu lennukist maha," pajatas USAs õppiv ja treeniv Sepp. "Ma olin sõbrannaga kohvi ostmas, kui saime treenerilt kõne, et lennuk on väljumas. Jooksime lennukile sukis (kontsakingad käes) ning kohale jõudes olid väravad juba suletud.
Natukese aja pärast tulid kaks treenerit välja ja ütlesid, et loovutasid oma kohad meile. Ise lendasid nad siis alles järgmisel päeval järele. Pärast juhtunut on meile iga kord naljatledes meelde tuletatud, et meie ei tohiks Starbucks'is peatuda."
Kommentaarid