Ats Kuldkepp | B-koondis näitas Eesti korvpalli tegelikku taset (4)

Aasta 2014. Eesti B-koondis võidab rahulikult enam-vähem põhirivistuses Taanit 75:65 ja 94:67 ning kaotab Austria 2015. aasta EM-valikmängudeks valmistuvale Austria A-koondisele 64:66. Kaks päeva hiljem jätkatakse ollakse üle USA üliõpilastiimist. Teatavasti on nendest jänkidest enamik üsna tagasihoidliku kaliibriga, aga sama saab öelda ka meie B-koondise kohta.

Olgugi, et viimatimainitud matšid olid sõpruskohtumised, siis edasiminek on ilmne. Emotsionaalselt mõjusid aastatetagused allajäämised Taanidele ja Austriatele põrguna, vahepealne B-divisjoni langemine kainestas ja lisas juurde alandlikkust.

Võib-olla oleme muutunud isegi liiga tagasihoidlikuks. B-koondise liider Tanel Kurbas tunnistas, et enne mängu oleks „miinus kaks" Austria esindustiimi vastu hea tundunud, aga lisas, et tegelikult oleks pidanud isegi rabeda mängupildi juures neid võitma. Teisalt tuleb taas aru anda, et tegu oli meie teise rivistusega ja suuri kohustusi polnud mõtet pundile seada.

Eesti korvpalli taseme paranemisest annavad läinud nädalal lõppenud teise ešeloni esitused sama hästi märku kui 2015. aasta EM-finaalturniirile jõudmine.* Samas andekaid noori on viimasel ajal teatavasti vähe peale tulnud ja noortekoondiste esitused olid sel suvel lahjemast lahjemad.

Ka B-koondise tuumikus leidus küllaga 24-26 aastaseid (Kurbas, Indrek Kajupank, Rain Raadik, Timo Eichfuss, Erik Keedus), keda ei saa enam nimetada noorteks ja andekateks, aga ometi on eriti Kurbas ja Kajupank väikeste sammudega kogu aeg edasi läinud. Lõpptulemusena on nende väljakul tegutsemist on vahel lausa lust vaadata.

Sportlaste karjääris on tavaliselt kõige olulisem üleminekuaeg juunioritest täiskasvanuteklassi, mis langeb kokku keskkooli lõpuga. Eesti korvpalluritel näib teine murdepunkt olevat 22.-24. eluaasta – kui siis suudetakse raskustele vastu panna, on tulevikus kõik võimalik.

Just selliste mängijate korvpalli juures hoidmine on vajalik, olgu siis vahendiks kas või Kalev/Cramo või Rocki pingil istumine ja vahel väiksematesse klubidesse laenamine. Eesti ressursside juures tuleb palluritele anda nii palju šansse kui vähegi võimalik. Nii nähakse mõne aasta jooksul erinevaid treenereid, mängijatüüpe ja nende professionaalsust.

Lõpuks käib peas klõps ära ja hakatakse Kurbase näitel hoopis rohkem individuaalset tööd tegema. Ei toimunud ju muidu äärmiselt ebastabiilsete esituste pärast tuntud palluri arenguhüpe B-koondises, vaid eelmisel klubihooajal Tartus. Nii saab ka stereotüüp „Eesti korvpalluri areng võtab teistest rohkem aega" kinnitust. Ja mitte halvas mõttes, sest parem töökas 26aastane kui spordiga lõpetanud 23aastane.

* - Vähemalt 2014. aasta kontekstis, uue ja täpsema versiooni tõest saame alles järgmise aasta EM-finaalturniiril. Ja siis juba meie parimas rivistuses oleva koondise esituste järgi.