Kergejõustiku esikaunitari Maris Mägi sünnipäev: lennureis Šveitsi EMile (4)

Ehkki Maris kinnitab, et talle ei meeldi hullult sünnipäeva pidada, meenub tartlannale hoobilt lahedaim spordiga seotud tähtpäev.

"2006. aastal sõitsime just minu sünnipäeval Pekingisse juunioride maailmameistrivõistlustele," räägib Maris. "Kogu kamp, kellega sinna reisisime, tekitas mõnusaid emotsioone. Mulle toodi lennujaama lilled, aga neid ma kaasa ei võtnud," lisab ta naerdes.

Marise semud Margus Hunt ja Marek Niit ning sõbranna Kaire Leibak krooniti Hiina pealinnas maailmameistriteks. Ega Mariselgi halvasti läinud, ta jõudis 400 m jooksus poolfinaali ja sai 13. koha.

Kibeleb alati trenni

Kergejõustikuhooajal on küllalt keeruline sünnipäeva tähistada. "Kui pole just võistluspäev, siis toimub lähedastega õhtusöök," lausub Maris. "Vahel olen tagantjärele sünnipäevareisil käinud – viimati Kariibidel."

Marise sõnul äratasid treeneritest vanemad Anne ja Taivo teda lapsepõlves sünnipäeva hommikul lauluga ning tõid tuppa tordi, millel põlesid küünlad. "Mäletan, et väga õnnelik olin siis, kui sain kingiks esimesed trenniliibukad."

Kuid eelmisel aastal istus Maris sünnipäeva ajal kodus, jalg kipsis, ja vaatas televiisorist, kuidas vend Rasmus Moskvas MMil 400 m tõkkejooksus poolfinaali pääses.

"Kõik lähedased olid Moskvas," pajatab Maris. "Aga sõbrad käisid ikka külas ja pidasid mind meeles. Nad teadsid, et ma ei saa liikuda, otsustasid üllatada."

Tegelikult kibeles Maris juba toona harjutama ja saatis emale telefonisõnumi: saan juba varbaid liigutada, hakkan vaikselt liigutama! Anne vastas lühidalt: püsi kodus!

Meenutagem, et mulluse MMi eel tabasid Marist järjepanu kaks saatuselööki. Esmalt jäi ta napilt tiitlivõistluse ukse taha, kuigi pärast 400 m tõkkejooksu säras tablool MM-normist 56,55 parem aeg. Pärast tulemuse korrigeerimist kanti protokolli aga Eesti rekord 56,56.

Mõni päev hiljem läks Maris Taani eesmärgiga normist jagu saada, paraku purunes kannakõõlus...

"Ega need nii rängad üleelamised olnudki," ütleb ta nüüd rahulikult. "Mul ei tasu juhtunusse kinni jääda ja mõelda, et kõik oli kurb ning dramaatiline. Praegu mõtlen nii: jooksin väga hea aja, mida ei osanud oodatagi. Pigem oli see meeldiv üllatus."

Samas tunnistab Maris, et kannakõõluse traumast taastumine on läinud loodetust vaevalisemalt. "Üks asi oli vigastuse tekkimine, ent tagajärgi tunnen siiani," arutleb ta. "Aasta alguses polnud ma kindel, kas tänavu üldse tõkkeid joosta saan."

Jätkab Rio olümpiani

Nii et EMile jõudmine on väikestviisi ime? "Ma ise ei oskagi hinnata, kas see on ime," vastab Maris. "Tahtsin näidata, et kui midagi juhtub, siis saab tagasi tulla. Muidugi soovinuksin kõnekamalt naasta, kuid arvestades komplikatsioone, on Eesti meistrivõistlustel näidatud aeg (59,79 – toim) hea."

Muide, jooksma sai Maris hakata alles märtsi lõpus Portugalis. "Alguses ühel päeval jooksin ja siis oli kahepäevane paus. Soojendust eriti ei teinud, asusin kohe põhitegevuse juurde. Tempo valisin päris rahuliku. Lõpuks võisin juba kaks korda päevas joosta – üks oli põhitrenn ja pärast sörkisin kergelt peale."

Varem 400 meetrile keskendunud Maris pole uut lemmikala, 400 m tõkkejooksu tänavu eriti proovida saanudki. Sestap ei sea ta EMiks väga suuri eesmärke, ent hooaja tippmark peab siiski tublisti paranema.

"Ma ei ole 400 meetrit tõket tugevas konkurentsis jooksnudki. Õige rütm pole kinnistunud. Ei teagi, mis juhtub, kui keegi kõrval on. Igatahes põnev. Tuleb joosta hea tundega ja nautida kogu etteastet," ütleb Maris, kes jätkab tippspordis vähemalt 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiani.