Kristjan Port: mina oodanuksin EOK-lt rohkem pikema perspektiivi nägemist (22)

Kristjan Port, kuidas te komisjoni esimehena raporti avaldamisele järgnenud sündmusi hindate. On need olnud ootus- ja meelepärased?

Meelepäraseks arenguid nimetada ei saa, sest raport on põhjustanud paanikat, kuigi oli ju teada, et ta tuleb. Ei taha kedagi süüdistada, aga oodanuksin teema käsitlemisel emotsionaalsuse asemel rohkem ratsionaalsust. Mõnede osapoolte jaoks on raportiga tutvumine olnud ilmselt šokeeriv.

Kellelt konkreetselt vähem emotsionaalsust ja rohkem ratsionaalsust oodanuksite?

Tahtmata Eesti Olümpiakomiteega sõda kiskuda, siis see, kuidas nad ruttu teatasid, et ootavad raporti osas treenerite kutsekomisjoni (Port on selle esimees – toim) seisukohta, oli veidi pentsik. Kui raportit lugeda, on ju näha, et kutsekomisjoni puudutab see temaatika vaid servapidi.

Olen mõnede inimestega ka e-kirju vahetanud ning üldine mulje on, et liiga palju on pinnapealset suhtumist. Aga võib-olla tingib selle tõik, et olen ise teemaga väga põhjalikult kursis.

Ons EOK käitunud pärast raporti avaldamist oma nime ja staatuse vääriliselt?

Ma ei taha süüdistavat tooni üles võtta. Mõistan, et mitmete instantside reaktsioon raportile on valulik, aga see pole etteheide. Tõsi, EOK-lt oodanuksin rohkem pika perspektiivi nägemist.

Millal treenerite kutsekomisjon EOK soovil Mati Alaveri ja Harry Lembergi küsimuse arutamiseks koguneb?

Saame kokku käesoleval nädalal.

Mida lausute tavalisele Eesti spordisõbrale, kellele meeldib Eesti sportlastele kaasa elada. Paistab, et põhjust muretsemiseks jagub?

Ühest küljest on tõesti põhjust mures olla. Spordiringkonnad teavad, et seda murekoormat saaks vähemaks võtta, aga kas seda ka tehakse? Tuletan meelde, et komisjoni töö polnud kannustatud vihast, vimmast või kättemaksusoovist, vaid tahtmisest anda vastused komisjoni kokku kutsunud EOK-le.

Teisest küljest arvan, et ilma puhastumis-hetketa näriksid need probleemid meid tulevikus veelgi rohkem ja valusamalt. Usun, et vajalik ja õige protsess on juba käivitunud ja olukord Eesti spordis muutub paremaks.

Ütlesite eelmisel nädalal ka, et komisjoni liikmed teavad rohkem, kui saavad rääkida, sest nende valduses olevat infot avalikkusega jagades võiksid neid tabada mustamissüüdistused. Kas on olemas põhjendatud lootus, et see kahtlemata huvitav info siiski mõistliku aja jooksul avalikuks saab?

Ühest küljest oleme seotud õiguslike instrumentidega. Kui juurdlust korraldada ei saa, jäävad teatud küsimused õhku. Komisjonil oli ju ainult võimalik inimesed ära kuulata, mitte üle kuulata.

Ülekuulamise seaduslik jõud on hoopis teine, aga ülekuulamisi peab tegema õigusriik, mitte vabatahtlikkuse alusel töötav komisjon. Vaieldamatult saab dopinguteemat puudutavat seadustikku kõvasti parandada.

Aga isegi kui nüüd dopingut puudutavaid seadusi parandatakse, siis kas see aitab selgitada välja tõe minevikus juhtunu kohta või jääbki see ähmaseks ja hämarohkeks nagu praegu?

Ajalugu näitab, et mõned minevikutaagad on parem puhtaks pesta, sest siis muutuvad inimesed paremaks. Samas on jällegi nii, et asju, mida ei ole võimalik selgitada, ei tasu raske ketina kaasas kanda. Kus asub tasakaal? Seda mina öelda ei oska.

Aga näiteks Rahvusvaheline Jalgrattaliit (UCI) on loonud rehabilitatsioonikomisjoni, mis ütleb, et tulge kohale ja rääkige kõik ausalt ära. Taga kiusama kedagi ei hakata, aga saame infot, et tulevikus pahategijaid takistada.