Hugo Tipner | Becherovkast Bernatskini (2)

Säärane freudistlik keelevääratus iseloomustab ilmekalt B-küsimuse laialivalgumist endale loomuldasa kuuluvast keskkonnast rahvafolkloori. Spordiarsti edwardsnowdenlik avantüür kipub eestlaste argipäevas tekitama Venemaa agressiooniga loogikalt üpris sarnaseid tendentse – kõigil on midagi öelda, kõigi tõde on objektiivne. Kuigi, jah, faktidest johtuvaid analüütilisi seisukohavõtte võib kahjuks otsima jäädagi.

Vaatamata avalikult esitamiskõlblike faktide puudumisele, satub sarnasele libedale teele ka meie spordi katuseorganisatsioon. Küsida arvamust treenerite kutsekomisjonilt Mati Alaveri ja Harry Lembergi treeneritööks sobivusest, tundub iseäranis naljakas. Mõned lihtsad küsimused. Mille alusel peaks kutsekomisjon oma arvamuse kujundama? Kas neil saab olla rohkem informatsiooni kui Bernatski süüdistuste uurimiseks moodustatud komisjonil? Kui uurimiskomisjon kirjutas selge sõnaga, et kogutud informatsioon ei ole (veel) piisav, et kellegi süüd tõestada, siis missuguse loogika alusel peaks seda tegema kutsekomisjon? Emotsioonidel või intuitsioonil pole seda võimalik ju teha.

Kuueliikmelise treenerite kutsekomisjoni esimees on lisaks veel uurimiskomisjoni tööd vedanud Kristjan Port. Ja mida peaks ülepea kostma T a r t u jooksumees Martin Mooses? Kuigi on selge, et Port valdab oluliselt rohkem informatsiooni, kui selgub raportist, on EOK praegune arvamuse küsimine pelgalt näilik probleemiga tegelemine. Või mida oodatakse suusaliidult, kus oma sõna ütlevad sekka kindlasti ka Alaver, Jaak Mae ja Raul Olle?

Kuu lõpus koguneb EOK täitevkomitee. Pole vist tarvis mainidagi, et sinna kuuluvad lisaks suusa- ja kergejõustikuliidu presidentidele teiste seas ka kutsekomisjoni liige Jaak Salumets, EOK asepresident Toomas Tõnise ja näituseks Kristina Šmigun-Vähi. Mida seal küll otsustamata jäetakse, on päris põnev teada.

Nii mõnedki ametnikud on avaldanud arvamust, et sellise jamaga nagu minevik ei tasuks üldse tegeleda, keskenduda võiks tulevikule. Ükstapuha kui suur eetiline õigustus tollel mõttel poleks, enam pole seda võimalik teha. Nüüd peaks olemasolevate faktide põhjal arvamuste langetamise asemel koguma uusi fakte. Küllap lõppeks ikka mõned kesksemad tüübid suud paotavad.

Muide, see kehtib ka ajakirjanduse kohta. Pole vist üllatav, et isikutest, keda Bernatski süüdistab, on juba aastate eest nii mõnedki avaldamata artiklid valmis kirjutatud. Sisu ikka sama. Lennujaamas Alaveri kiusamine, et saada juba ette teada mittemidagiütlev vastus, ei evi just liiga suurt väärtust. Alaver ja Lemberg ei pea praegu tõepoolest midagi kostma – mingisugune süütuse presumptsioon ju ikkagi kehtib. Isegi siis, kui Porti kladedes on rohkelt informatsiooni; isegi siis kui kõik teavad midagi.

Üks võimalusi oleks kasutada muidugi vana head dünaamikat – kui ise peljatakse midagi kirjutada, siis sööta teema ette kas soome või vene kolleegidele. Siis jääb enda kanda vaid tsiteerija roll.

Mineviku unustamisest veel. Praegusel ajal on kummaline mõelda, et suure austusega vaadatakse otsa juhtivatel kohtadel töötavatele endistele sportlastele, kes 70ndatel ja 80ndatel tegid tulemusi Nõukogude liidu koondises. Mõneti pole ju neist paljude seos keelatud ainetega mingi saladus, aga neisse suhtumine püsib positiivsena. Kui vahele ei jäänud, pole midagi teha. Tuletaks meelde, praegu pole ka ükski Bernatski välja toodud nimedest vahele jäänud. Nad on süütud! Praegu.

Kaugel ookeani taga oleksid ajakirjanike ja sportlaste/treenerite vahelised läbirääkimised ammu lõppenud. Juba kuid oleks nii mõneski kirjastuses toimetamisjärgus elulooraamat, mida iseloomustavad pooltõesed ülestunnistused ja teiste poriga loopimine. Ameerikas osataks, jah, ka sellises olukorras enda madalseis rahaks pöörata. Kas või mõnes populaarses telesaates suure summa eest mõned süüdistused omaks võttes.