Erki Nool 1998. aastal Budapestis võidetud EM-kullaga. Foto: AP / Scanpix
Kergejõustik
13. august 2014, 10:00

EMi RETRONURK | Budapest 1998: Lennart Meri kõne Erki Noolele (2)

Pärast Eesti taasiseseisvumist kõigil kergejõustiku EMidel ajakirjanikuna tegutsenud Deivil Tserp meenutab Zürichi võistluse ajal iga päev üht varasemat jõuproovi.

Ajaloolises tagasivaates oleme jõudnud 1998. aastal Budapestis toimunud EMini, mis eestlaste vaatevinklist kujunes Erki Noole nauditavaks sooloetenduseks. Toona jõudis mitmevõistleja esimest korda välitiitlivõistlusel pjedestaalile ning sai kohe kuldmedali.

See oli Noolel huvitav hooaeg, kui tal otseselt treenerit polnudki. Abimeesteks olid kuulitõukajast koolivend Ants Kiisa ja legendaarne doktor Alexander Jontschew. Ometi oli Nool tol suvel väga võimas, lausa ülistabiilne. Budapestis ei tekkinud kordagi tunnet, et ta medaliteel libastub.

Pärast Noole triumfiringi helistas päevakangelasele ka Eesti president Lennart Meri. Jontschew, kes ei teadnud, et sportlane räägib riigipeaga, ilmutas ärevuse märke, sest võitja pidi minema dopingukontrolli.

Kui leheneeger märkis, et telefoni teises otsas on härra Meri, hüüatas Jontschew: president on not, Erki, you must go (president või mitte, Erki, sa pead minema dopingukontrolli)!

Üldiselt oli eestlastel suur tagasilöökide EM: kvalifikatsiooni kadalipus kõrbesid näiteks kettaheitja Aleksander Tammert ja kolmikhüppaja Virge Naeris. Edasipääsule väga lähedal oli aga kõrgushüppaja Ramon Kaju, kes teenis 14. koha. Ühel katsel tõi ta lati otsustaval kõrgusel maha õhkõrnast puudutusest.

Toona sai Toomas Savi väimees Kajult naljatamisi küsitud: kas siis oleksid üle hüpanud, kui lühikesi pükse poleks jalas olnud? "Siis küll," vastas Kaju muigamisi.

Budapestis võistles ka kurikuulsa dopingutohtri Vitali Bernatski väljaütlemiste tõttu nüüd hämarasse valgusvihku sattunud maratoonar Pavel Loskutov. Toona veel kangelt eesti keelt rääkinud Paša pajatas enne võistlust: "Tulin mägedest, raske oli, tahan olla kuskil keskel."

Loskutov lõpetaski etteaste nii-öelda keskmise 29. kohaga. Kuid juba neli aastat hiljem Münchenis astus ta hõbemedalimehena poodiumile. Aga see on täiesti uus lugu, millest pajatame homme.