Deivil Tserp | Zürichi EMil kirume rohkem kui Sotši olümpial (6)

Kui me esmaspäeva hilisõhtul koerväsinult ööbimiskohta jõudsime, oli tuppa sisenedes üllatus päris suur. Keset pisikest tuba laiutas niinimetatud narivoodi, mille alumine osa mahutaks ära hästitoidetud abielupaari, kuid ülemine on kitsuke ja sinna tuleb ronida redeliga.

Kuna me pärast Sotši mänge enam ühes voodis magada ei tahtnud, ütles fotograaf Stas leplikult: "Mina kui noorem mees lähen üles!" Ja juba ta roniski orava osavusega "teisele korrusele".

Aga sellega polnud üllatused lõppenud. Riidekappi meie toas ei olegi, peegli kõrval on kaks konksu, mille külge saab riputada mõne asja. WC on ka suhteliselt "eksklusiivne" – eelkõige pean silmas ust, mis paistab olevat valmistatud paksemast vineerist. Käega ma lingist eriti julgelt ei haara, kardan, et uks tuleb hingedelt maha.

Kokkuvõttes võib muidugi öelda, et mis sa, kerjus, kobised, kui ei suuda rohkem maksta ja paremat ööbimiskohta võtta. Meie hotellis maksab öö ligi 140 eurot. Selge, et Šveitsi kõrge elatustaseme puhul pole see märkimisväärne rahasumma.

Esmaspäeval, kui bussid veel hotellide ja staadioni vahet normaalselt ei liikunud, pidime Eesti koondise pressikonverentsile sõitma taksoga. Kümnekilomeetrise otsa eest kasseeriti ligi 50 eurot. Aga eks Zürichisse tuleku üks eesmärk ole ka Õhtulehe viimine pankroti äärele. Vähemalt esimestel päevadel oleme selles mõttes jõuliselt tegutsenud.