2002. aastal oli siinkirjutaja reisisiht München, aga paraku mitte Adolf Hitleri õlletuba, vaid järjekordne EM. Sündmuste virvarr käivitus tegelikult juba mitu kuud enne väljalendu, kui Erki Noole abimees Alexander Jontschew pakkus eestlastele väärt majutust. Kasutasimegi võimalust, ent kohapeal ilmnesid mõned puudujäägid.
Nimelt ei olnud staadionist mitmekümne kilomeetri kaugusel asuvas hotellis ametlikku võistlustransporti. Jontschew oli siiski aumees ja andis meie käsutusse kaasmaalasest autojuhi, kes tegi ühe sõidukiga avarii, hiljem tuli liiklemiseks kasutada Jontschewi isiklikku Mercedest, mille GPS-süsteemi aju jooksis iga kord kokku ühe lehmalauda juures. Aga paari päevaga talletasime pika ja keerulise tee mällu ning asendasime navigatsiooniseadet.
Puhtsportlikult läks Eesti koondisel EMil väga hästi: kümnevõistleja Nool ja maratoonar Pavel Loskutov võitsid hõbemedali. Jane Salumäe oli maratonis neljas, Aleksander Tammert kettaheites viies ja tiitlivõistluste kollanokk Gerd Kanter 12.
Varem tiitlivõistlustel lihtsurelike hulka kuulunud Loskutovi vinge sooritus pani kaasmaalased vaimustuma. Sattus jahe ja vihmane päev, suursoosikute hulka kuulunud hispaanlased ja itaallased võdistasid õlgu ning tõmbasid kindad kätte. Maraton kujuneski põhjamaalaste triumfiks: Loskutovi ees napsas kulla soomlane Janne Holmen.
Tuleb tunnistada, et toona seostasin Loskutovi suurt edasiminekut tugevate ja tarkade treeningutega. Nüüd, kui oma jutud on rääkinud kurikuulus dopingutohter Vitali Bernatski, võib ka pahatahtlikumalt mõelda...
Omapärane lugu on seotud Salumäega. Nimelt ennustas Õhtuleht maratoonari katkestamist. Kui väljaande toonane spordireporter Ants Põldoja, kes seda ennustust siiski ei teinud – too härra töötab praegu Postimehes –, koos teiste leheneegritega EMi lõpubanketile saabus, skandeeris Eesti koondis: Õh-tu-leht, Õh-tu-leht! Ja üks kergejõustikuliidu ametnik võttis teema käredalt kokku, kostitades ajakirjanikke ühe sõnaga – "m***ikari".
Kommentaarid