Gerd Kanter: enne EMi tundus väga paljudele minu jutt medalist utoopia! (12)

Kettaheitja Gerd Kanter on tegudemees, kes võitis kolmapäeva hilisõhtul Šveitsis Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali. "Olen end jälle ree peale saanud. Loodame, et nii jätkub Rio olümpiani," ütleb 35aastane sportlane etteaste järgsel päeval.

Kanter, kes kaotas vaid sakslasest ala valitsejale Robert Hartingule, pani pöidlahoidjate kannatuse tõsiselt proovile. Enne kolmandat katset oli ta viimane, ent põrutas siis hõbedase kettakaare – 64.75.

Gerd, sa oled üks kohutav inimene, kes ei mõtle oma lähedaste ega fännide tervisele üldse. Kas seda medalit ei saanuks võita kergemalt? Kuivõrd niisugune praadimine sind ennast hävitab?

Ma ei tahaks pinget tekitada endas ega teistes. Aga arvutasin kokku, et see oli juba viies kord, kui läks nii. Igaühel on mingi firmamärk või käekiri. Tundub, et kolmandal katsel tulemuse tegemine on minu firmamärk. (Muigab.) Seni on see alati õnnestunud. Eks nii minul kui ka fännidel ole palju halle juukseid tekkinud. Samas annab niisugune stsenaarium natuke värvi juurde, hiljem on millestki rääkida. Kui tõmban paralleeli eelmise aasta MMiga, siis tegin tulemuse kohe alguses, kuid head jätku ei tulnud ja sealt ei jäänud üldse mingit emotsiooni.

Kui sama tooniga jätkata, siis tuleb veel kord tõdeda, et oled südametu inimene – üheksa tiitlivõistluste medaliga Erki Nool istus tribüünil, kui sina napsasid tema silme all oma kümnenda suure medali. Niisugune ajaloo tegemine pani hinge laulma?

(Naerab.) Ma pole kunagi nii võrrelnud. Selge, et tiitlivõistluste medalid on kõige selgem sportlase mõõdupuu. Väikeste võistluste võidud ja medalid on teisejärgulised. Suurvõistlustel näidatakse, mis puust mehega on tegemist. Pigem on kahju saamata jäänud Barcelona EMi medalist (2010. aastal – toim), mis võinuks teha selle jada katkematuks. Praegu on üks lüli puudu. Aga kui see lüli oleks vahel olemas, siis tunneksin võib-olla teistsugust pinget – tekkinuks suurem kohustus järjest võita. Nüüd olen end jälle ree peale saanud. Loodame, et nii jätkub Rio olümpiani.

Pärast EM-hõbeda võitmist võis su jutust tabada rahulolematuse noote! Ons medal ööga armsamaks muutunud?

Selles mõttes ei ole midagi muutunud. Nüüd olen näinud oma heiteid ja saan veel paremini aru, mis toimus. Kõik, mis juhtus, juhtus kohe võistluse alguses. Libisemine soojenduse avakatsel röövis kerguse ja sisse tuli kramp, mis ei lasknud kogu võistluse jooksul end vabalt tunda. Sama probleemi tunnistas ka Harting. Meie kaks polnud tavapärases rütmis. Harting arvatavasti sihtis EMi rekordit. Mina lootsin tulemust 67.50 ja rohkemgi.

Sul on olnud kaks suurte muudatuste aastat järjest. Pärast Londoni olümpiat lõppes koostöö treener Vesteinn Hafsteinssoniga ja paljud ennustasid, et vanake Kanter prantsatab tipust alla. Pagan võtaks – ei prantsatanudki! Kaks tiitlivõistlust ja kaks medalit. Mis või kes sind sel etapil enim on aidanud?

Tegelikult on kurb, et need kaks hooaega pole toonud oodatud tulemust. Eelmine suvi oli vigastuse tekkimiseni parem kui olümpiahooaeg 2012. Tänavu olin alguses ise kehv ja tekkis ka natuke terviseprobleeme. Samas läks lõpufaas väga hästi. Eesti meistrivõistlused õnnestusid ja EMi-eelne Luzerni laager samuti. Olin selgelt paremas seisus kui eelmisel aastal MMil.

Paljud vaatavad mu tänavusi tulemusi ja ütlevad: üks võistlus üle 65, see ongi praegu su tase. Aga kes asja sees pole, sel on raske aru saada, mis toimub. Igal sportlasel on tiitlivõistluse perioodil oma reserv. Hartingul on seda rohkem kui minul. Temale vastusaamiseks pean õnnestuma 101 protsenti. Temal piisab võiduks 95 protsendist. Ka mina olin oma tipp­aastatel valmis heitma üle 70 meetri, kuid võitmiseks piisas, et heitsin 68 lõppu.

See on suurvõistluste soosikute eelis. Võtame Virgilijus Alekna võidud: ta oli valmis enamaks. Korra ma küll surusin ta nurka, siis pidi ta võitmiseks heitma MMi rekordi 70.17 (2005 Helsingis). Praegu mul sellist reservi enam pole. Ometi näitas EM, et kõik on võimalik.

See, mis on enne võistlust, tekitab mingi ootuse, aga kuni etteaste pole lõppenud, ei saa kellelegi medalit kaela riputada. Enne EMi tundus väga paljudele minu jutt medalist utoopia! Kui küsiti, kas pronks on maksimum, siis vastasin, et tahan paremat medalit. Ja siis mõeldi, mida see vend fantaseerib. Nagu ma ütlesin, läks Luzerni laager edukalt. Paraku ei lubanud EMi tingimused vormi tulemuseks realiseerida. Usun, et tuleb huvitav hooaja lõpp.

Teine muudatus oli tänavu kevadel, kui said isaks. Nii Eesti kui ka maailma praktikast teame, et mõnigi sportlane on pärast sellist sündmust saanud tiivad. Kas sina möirgasid ka nagu lõvi?

Kindlasti on see mu ellu toonud muutuse. Peres on veel üks tegelane, kes praegu kõige tähtsam. Varem ütles abikaasa mulle: kui sul ei lähe tiitlivõistlustel nii, kuidas tahaksid, siis leidub alati inimene, kes sind koju ootab ja armastab. Nüüd on veel üks inimene, kes teeb mu meele rõõmsaks isegi kurval päeval.

Sinu poeg Kristjan saab peatselt viiekuuseks. Nüüd oskad juba hinnata, mida tähendab tippspordi ja isarolli ühendamine. Ilmselt on see päris raske ja tekitab süümepiinu, kui pead tihti pere juurest ära olema?

Nendel päevadel tõesti, kui olen laagris ja mul on puhkepäev. Siis mõtlen, et võiks olla kodus ja pojaga mängida. Paraku pean vahel olema maailma teises otsas. Siis on võimalik Skype’i vahendusel suhelda, vahel tuleb ka päris üksi olla. See ei ole lihtne. Aga kui poeg saab natuke suuremaks, on võimalik ta kaasa võtta. Samas on laagrid vajalikud, seal saab sajaprotsendiliselt spordile keskenduda. Kodus ei saa öelda, et ma ei tegeleks poisiga.

Kuidas poiss sirgub – nagu noor Kalevipoeg?

(Muheleb.) Vaikselt, pikkust on 70 sentimeetrit, kaalu ligi seitse ja pool kilo. Vähemalt jalanumbri järgi tundub, et võib pikk poiss tulla. Aga seda näitab aeg, praegu on ta vahva sell.

Oled sa sellist tüüpi isa, kes mõtleb juba praegu, et aastate pärast võtab Kristjan ketta ja heidab 80 meetrit? Igatahes Alekna paistab olevat rõõmus, et üks tema poeg ketast heidab.

Aleknal on lihtsam. Tema poeg on tunduvalt vanem. Minul on sussid siis ammu varna riputatud, kui poeg mõistab, millega isa tegeleb. Ega ma teda sunni, valiku peab ikka ise tegema. Kui otsustab spordi valida, siis on see meeldiv ja aktsepteerin seda.

Pojal on tasuta nõuanded kodunt võtta...

Kui vaatame olümpiavõitjate järeltulijaid, siis näeme, et neil pole lihtne. Kui ambitsioon keeb üle ega osata kõrval adekvaatselt seista... Eks me ürita teistmoodi.

Esilagu jätkad kettaheitmist ikkagi sina. Ma ei kahtle, et 2016. aasta Rio olümpiani on sul suur medalinälg. Iseküsimus, kuidas mõjutab su tegemisi üha lisanduv vanus. Näed sa selles probleemi?

Lihtne kindlasti pole. Varasema kogemuse põhjal ootad mingil hetkel tulemusi, aga seoses vanuse lisandumisega kipuvad nad tulema senisest tunduvalt hiljem. Sisetunne ütleb, et ketas peaks maanduma 68 meetri kandis, aga võtad mõõdulindi ja on ikka 66.30. Siis tekibki vahel küsimus, kas mul ongi mingi piir ette tulnud. Aga nüüd liikusid asjad viimasel etapil õiges suunas – õnnestus püstitada kahe viimase aasta trennirekord, mis andis uut usku. Ka Aleknaga suhtlemine on andnud kinnitust, et minu vanuses järgneb eksimusele ränk karistus.

Ühel päeval tuleb sul ikka kinkida ketas Eesti spordimuuseumile ja tõdeda: minu heitmised on heidetud. Mida soovid veel spordis saavutada, et tunnetaksid lõpetamishetkel maksimaalset rahulolu?

Esiteks võita! Kas järgmise aasta MMil või ülejärgmisel hooajal olümpial. Kui Rios õnnestuks saada ükskõik mis värvi medal, siis oleks mul kolm olümpiamedalit. Neid mehi pole palju, kellel on kolm olümpiamedalit. Mu viimasest suurest võidust on möödas kuus aastat. Tiitlivõistluse võit olekski see, millega tahaksin veel spordisõpru rõõmustada.