Lehm Cooly hoiab EMi elus

Zürichis peetavate Euroopa kergejõustikumeistrivõistluste nelja lõppenud päeva põhjal tuleb nina kirtsutada. Ei, küsimus pole sportlikus tasemes, vaid melus, mida on lausa piinlikult vähe. Ainus, kes pingutab kogu raha eest, on maskott – lehm Cooly.

Pahatihti kirume jahedaid eestlasi, kes kipuvad olema tundetud. Kuid suurematel võistlustel suudab isegi külm põhjamaalane tarzanlikult häälepaelu pingutada ja ta ei pea selleks paari liitrit kesvamärjukest kõhtu libistama.

Vägisi tundub, et legendaarsel Letzigrundi staadionil maailmajao parimate kergeatleetide etteasteid jälgivaid spordihuvilisi on tinistanud Viplala. No ei ole siinkirjutajal tekkinud õiget suurvõistluse fiilingut. Tavaliselt tekitab pealtvaatajate häälekas kaasaelamine tunde, nagu jookseksid sipelgad mööda keha.

EMil olen mitu korda end õudusega tabanud mõttelt, kas ma istun kabelis. Näputäis pealtvaatajaid elavneb vaid siis, kui Cooly nahast välja ronib. Ma ei tea, kes seda lõbusat selli kehastab, küll aga julgen väita, et ta on ilmselgelt parim maskott, keda olen viimase 24 aasta vältel tiitlivõistlustel oma silmaga näinud.

Cooly, vana vigurvänt!

Mõnusalt pehme ja pruun Cooly üritab oma trikkidega äratada tribüünidel arusaamatul põhjusel kohati unne suikuvaid inimesi. Vahel võtab ta neemejärviliku dirigendipoosi ning ergutab publikut huilgama. Lehmmees on välja meelitanud mitu aplausitormi, kuid hõredalt täidetud tribüünidel pole võimalik korraldada lainetust, mis paljudel võistlustel on mõjunud legaalse kanepimahvina.

Mine tea, miks šveitslased pole leidnud teed staadionile. Kas heaoluriigi kodanikud on ära hellitatud igal suvel Zürichis toimuva Teemantliiga etapiga, kus areenil möllavad ala superstaarid? Või pelutab sant ilm! Aga võib–olla on probleem hoopis selles, et kodupublikul puudub kangelane, keda ennast-unustavalt ergutada.

See selleks. Cooly on ikka paras vigurvänt, kes püstitab erinevatel aladel maskottide maailmarekordeid. Nii on ta juba teibaga ületanud kolm meetrit ja kõrgushüppes pärast eilset naiste kvalifikatsiooni 1.40. Võidujooks autoga lõppes lehmale õnnetu kõhulikukkumisega, ent tol hetkel läbis staadioni dramaatiline valukarje.

Neljapäeva õhtul tõid aga tuuleiilid areenile täiesti ehtsat sõnnikulõhna. Mina meenutasin siis lapsepõlves ühe kemmergu seinalt loetud teravmeelsust: kakahais on kopsurohi! Ent teravamad killumehed ohkasid: oh, Cooly, lõpuks lõi see kargamine sinulgi põhja alt ära!

Kanter ostis Cooly

Cooly on suveniiritelgis ka suurim müügihitt. Eile kodumaale naasnud kettaheite olümpiavõitja, Zürichis oma kümnenda tiitlivõistluste medali võitnud Gerd Kanter ostis peatselt viiekuuseks saavale pojale minimaskoti.

Olgem ausad, kes neid T-särke ja muud pudi-padi ikka osta viitsib. Lehm 25 euro eest kotis polegi ju kõige hullem äri, kui silmas pidada Šveitsi mõrvarlikku hinnapoliitikat.

Muide, EMi korraldajate ükskõiksust ja üleolevat suhtumist koges ka Kanter. Pärast rahvusvahelist pressikonverentsi tuli tal südaöö paiku väljas sõiduvahendit oodata. Tavaliselt on sellise tasemega spordimeestel Mercedes trepi ees ootamas.